107 asja

Septembri agusest on sujuvalt oktoobri lõpp saanud. Vahepeal on 107 asja juhtunud, aga kuidagi pole olnud seda vaimu peal, et siia kirjutada. EI tea milleks see hea on, et kogu see virr-varr üles pole kirjutet.

Septembri alguses kolisin oma ponilastega kurtnasse. Esialgu pidime järve talli minema, aga sealne perenaine hüppas viimasel hetkel oma antud lubadusest hoolimata alt ära ja ei andnud mulle boksikohti. Õnneks sain omale 4 kohta kurtnasse ja kolisime sinna. Eks selle ümber on parasjagu pingeid olnud. Üksjagu sõimu ja õiendamist ning nii mõnigi inimene on näidanud oma tõelist palet. Aga ega mul hetkel midagi muud üle ei jää, kui selg sirgu lüüa ja edasi minna. Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi.

Oktoobris sai astud ka üks suur samm, mis nõuaks eraldi spets postitust, aga mul lihtsalt ei ole jaksu ega niipalju vaba aega, et rahulikult saaks kirjutada. Kiirustades aga ei saa.

Lisaks vahetasin ma ka tööl ametikohta. Olen nüüd peaspetsialist ja tegelen varuosade haldamise, tellimise ja eelarvetega. Hetkel läheb aga kogu aur lao korda tegemisele ja hooletusse jäänud asjade korda tegemisele. Üks suur asi on tehtud ja mitu-mitu veel ees ootamas. Tööd on palju ja hingetõmbe aega ei ole. Aga pean tõdema, et mulle meeldib selline asi kordades enam, kui see, mis enne seda oli.

DK käib koolis ja ka see vääriks eraldi pikka postitust. Kui mitte lausa mitut. Ilmselt kohe päris mitut. Aga ka see teema vajaks üles kirjutamisel korralikku keskendumist ja kaalumist, et mida ja kuidas kirjutada, ning seega ei ole selleteemalisi kirjatükke ka nii pea oodata. Esimene veerand on igatahes seljataga ja esimene vaheaegi läbi saanud. Läks ta tõusude ja mõõnadega, nagu kõik siin elus. Hetkel on igatahes tõusutrend ja see on tore. Mis edasi, seda näitab aeg :)

Vahepeal oli TIHS. See aasta oli raske.. Ei teagi miks, aga ei olnud kuidagi seda tavapärast mõnusat koostöövaimu. Rajameister üllatas kohe peale esimest parkuuri kummalise sõnavõtuga, et tal on kergem meestega suhelda ja naistega ta ei oska, seega tahab tema uusi tiimijuhte.. Erinevalt tavapärasest ei olnud plaanidel ühtegi mõõtu ega vahet peale märgitud, küll aga eeldas ta, et me paneme ise oma sektsiooni tõkked üles. Ma oleks võinud ju vabalt seda teha, aga kui pole kõrgusi ega kaugusi siis on kuradi raske seda teha. Platsitiimi juht, kes oleks võinud sel hetkel meie eest seista, ja rajameistrile meie töökorraldust ehk natuke seletada ning sellega kogu töö sujuvust parandada, tegeles aga jumal teab millega. Esimest korda kõigi nende aastate jooksul tekkis mul tunne, et milleks mulle seda jama vaja on...

Ja nagu ikka uudiste lõppu ilmateade.
Sügis on kohal ja natuke juba talve õhku ka olnud. See pime ja külm aeg ei ole kohe mitte minu maitse. Õnneks on meil kuur puid täis ja see teeb mõnusa tunde. Kui on külm, siis viskan aga halgu alla ja soe tuleb tuppa :)

EMS

Natuke EMS-i juttu


Oma 10x kaardi käisin ära ja peale natukest mõtlemist ostsin uue kaardi ka. Mulle tõesti väga meeldib see trenn :)
Täna oli uue kaardi 3 kord, seega kokku 13s kord. Koormused on selle ajaga päris palju kasvanud. Trenni ajal on ikka sigaraske. Ma ei olegi veel kellegagi koos trenni sattunud, kes teeks minust suuremate protsentidega. Aga mulle sobib see maksimaalse pingutuse foonil trenn hästi. Suren seal see 20 minutit ja olen üks pool tundi peale trenni korralikult väsinud, kuniks süüa saan. Siis tuleb selline mõnus tunne. Kõht on täis, uut energiat tuleb peale aga samas on terves kehas mõnus trennijärgne tunne. Isegi seda "katki" olemist, mis järgmisel päeval tuleb, ma täitsa ootan. Et milline kehaosa siis seekord kõige suurema mahvi sai :)
Viimased 5x kindlasti olen olnud juba xs vestiga, aga sellega on mingi teema, et tuleb jube pingule tõmmata ümber kere, et selja pealt andurid vastas oleks korralikult ja siis on tükk tegu et hingatud saaksin. Samas ma kohe tunnen kuidas selle vestiga on elektroodid õigete kohtade peal. Kõik jupid saavad oma laksu kätte.


Kui nüüd tulemustest rääkida, siis kaalunumbri osas väga suuri muutusi ei ole. Kohe esimeste kordadega tuli ca 2,5kg kolinal alla ja sinna on see asi ka pidama jäänud. Natukene see ikka kurvastab küll, aga kuna peeglisse vaadates on tulemused ikka vägagi märgatavad, siis pole niiväga hullu sellest kaalust. 1 suuri muutusi mida ma ise tunnen on oluliselt parem rüht! Turja piirkond ei ole enam nii lössis ja kössis selle arvuti taga küürutamisest. Kõhulihased on oluliselt tugevamad ja kogu keha saab sellest toetuse. Eile panin tööle kleidi selga ja tundsin ennast selles väga mõnusalt. Mis ma veel oskaks tahta, kui ennast hästi tunda :)

Iga algus on raske.

Käisin ühe noorukese poniga täna grupiklassi ja A5te sõitmas. Oii küll oli raske. Kodus oli ta isegi väga viks ja viisakas aga uues kohas tõmbas end igast otsast pulgaks ja nii me siis koos kannatasime. Grupiklassis päris viimaseks ei jäänudki. Eelviimaseeks :D A5 ajaks oli tal aga totaalselt siiber kõigest ja ma võin ausõna öelda, et sellest hullem seis on olnud mul kunagi ammu ratsakooli aegadel, kui sõitsin skeemi nii, et pool aega nägin hobuse kõrvade vahelt tema ninasõõrmeid.
Täna päris nii hull ei olnud, aga enam-vähem. Ninnu sain küll kuidagimoodi all hoitud aga kui üles minna ei saanud siis oli see nina liiga rullis. Parem külg oli nagu kummipall punnis ja no mitte mingit vastamise märki ka polnud. Midagi polnud parata, tuli vait olla ja edasi teenida. Noorte tittede värk, et uus koht lööb põhja alt ära. Usun, et temal oli sama nutune kogemus kui minul. Tegin seda mida ma hästi oskan. Sõitsin niiiiii täpselt, kui ma veel vähegi sain. Kõik suunaga paremale asjad muidugi hävisid. Poolvolt oli lopergune ja hobune samal ajal nagu palk. Galoppi ta ei tõusnud õieti. Õnneks sain parandatud. Rajalt pressis sisse ja vajus kõveraks nagu kreeka e. Vasakule oli kohati isegi poolmeeldiv. Tulemuseks õigustatult viimane koht 61,5%-ga. Paar 7t sain isegi ka :) 20m galopivoldid tulid täitsa okeilt välja. ja üks kohtunikest pani ka õigete teede järgimise eest 7. No see oli ka ainuke asi, mis mind päästis :D
Väga kurb ma ei ole. Pettumus on see, et kodus oli ta juba nii toredake. Aga no beebide värk ju ongi see, et uus koht ja siis unub kogu kodune tarkus. Või kui mitte kõik, siis enamus ikka. Loodan, et edaspidised kogemused uutes kohtades kinnitavad talle, et keegi ei hammusta juppi küljest ära ja pole vaja niiväga kangeks tõmmata :D

Inimesed on nii ilusad ja head... on nad jahh..

Tahaks siia kirjutada ilge hunniku sõimu teemal, kuidas on mingi seltskond inimesi, kes lihtsalt ongi vastikud, egoistlikud ja hoolimatud. Lubaduste pidamisest ei tea midagi ja pasaga loopimine on täitsa okei tegevus. Aga mul on tunne et terve ülejäänud maailm nagunii juba teab seda. Mina olen see viimane lollike, kes veel usub inimestest head ja püüab eelarvamuseta suhtuda.

Eks mas püüa järgida ütlust, et kui sind sitaga loobitakse, siis väeta sellega oma põldu ja saad parema saagi. Kui see väide paika peab, siis peaks mul peagi ikka väga vägev saak tulema :D Aga noh.. iga asi omal ajal. Ja kui miski on liiga hea, et olla tõsi, siis see polegi tõsi. Kahjuks.

Perila summer

Möödunud nädalavahetusel oli Perila summershow.


Üle väga pika aja sain ka mina jälle oma õpilaste pärast platsi ääres närveerida. Pollis peetud võistluse ajal polnud mul mahti isegi pissile minna, rääkimata siis mingist platsi ääres pöidla hoidmisest. Seega oli perila üle pika aja jälle võimalus justnagu päriselt oma lstega võistlust väisata.


Esimesel päeval sõitis üks laps 70 ja 80cm radu.
Hobusel võimu on, aga pungsilmsus segab seda võimu kasutada. Ta kardab platsi ääres olevad inimesi ja kohtunike telki ja plakateid ja kõike muud kah. Pika veenmise peale sai G ta starti ja kuni selle hetkeni läks päris hästi, kui oli vaja peale tõket teha parem pööre kohtunike eest läbi. Külg ees põgenes hobune hoopis vasakule ning sealt tuli volt. Edasi sai G õnneks ilma viperusteta kuid esimese osa viimne tõke oli taaskord kohtunike poole. Mingil seletamatul põhjusel tõukas hobune ära 1 fulee varem ning hüppas seda õnnetut 70cm tõket nagu see oleks 120 okser. G katapulteerus :D Ta klammerdus kaele külge ja tegi puuki kuniks nad finišist läbi läksid ja seega sai ta kirja I faasis 4kp, mitte kukkumise. (vähemalt ma arvan nii, sest tulemusi ma ei suutnud hetkel leida).
Teine oli 80cm ERL-i sisene klass. Soojendusel oli palju parem kui enne. Hobune suutis isegi keskenduda natuke ja kuulata. Platsile saades keeldus aga kategooriliselt sinna kohtunike poolsesse platsi otsa minekust. Küünal küünla otsa. Suured hüpped külg ees soojendusplatsi poole tagasi. Ta tegi kõik, et mitte sinna jubeda telgi juurde minna ning pakkus publikule paraja vaatemängu. Õnneks oli G-l niipalju mõistust, et läheneda stardile platsi tagumisest poolest. Ka seal sai ta ühe küünla ja voldi, aga suutis siiski kuidagi starti minna ja siis nägi hobune juba ka tõket nina ees ning läks käima. Kui ta aru sai, mis temast seal oodatakse, siis ta läks ja hüppas. Tulemuseks puhas sõit ja auhinnaline 14 koht selle 72 võistleja seas. Kõik olime õnnes :D


Teisel päeval sõitsid 2 last Rossuga 75cm Resta sarja. Mõlemad läbisid oma 70cm puhtalt ja said tutiku pihku. Mina aga olin kõige rohkem rõõmus selle üle, et mõlemad näitasid oluliselt paremat ratsutamist, kui varem. Suutsid pöördes mitte hobust kihutama lasta ja samas tõkke ees ei lasknud tavaliselt blokki pidurdaval ponil oma trikki teha. Mõlema sõidud olid täitsa viisakad vaadata. Ainuke Ko-hu-tav asi oli sadul. See ei seisa ikka üldse sel ponil seljas. Kiiremas korras tuleb sinna midagi paremat selga leida.
Lisaks sõitis DG oma noorukese täkuga 75cm. Sõit oli väga ilus vaadata kui kahjuks tuli viimane latt õnnetult alla. 85cm ponikarika sõit oli aga fillereid täis ning kuna meie poni pole kunagi ühtegi näinud, siis ajas ta silma punni ja keeldus. Laps oli kurb, aga mina mitte. See oli igati ootuspärane. Kivi minu kapsaaeda, et ma pole suutnud leida võimalusi noorele tõkete alla pandavaid lisaelemente tutvustada. My bad.


Päris kohe ma seekord koju ei jooksnud ja vaatasin veel mõned 85cm sõidud. Oli ilusaid ja oli ka minu silmale väga koledaid sõite. Oli olukordi, kus oli näha lapse pingutus, et püssist ponist jagu saada. Oli aga ka selliseid, kus sõitja uhas ja eksis ning aus poni punnitas elueest ja päästis iga jumala kord. Oli ka neid, kel oli lihtsalt roppu moodi õnne. Need õnnejunnid ajavad kohe eriti närvi :D Kuidas saab olla nii, et ühel koliseb iga latt ja vahel hüppab õhku ja maandub kobadele tagasi. teine vaid kergelt riivab ja kohe kolks latt maas. Ebaõiglus missugune. Võitjate üle aga kohut ei mõisteta. Ideaalses maailmas saavad auhinna ilusad, tehniliselt korrektsed ja targad sõidud. 85cm on aga nii piisavalt madal kõrgus, et seal loeb poni ausus ja kiirus rohkem kui hea tehniline sõit.

Polli võistlus ehk Nõmmemõisa II etapp

Miks ma ometi ei jõua siia kirjutama. Ma olen kohe päris kuri enda peale hetkel, sest vahepeal on juhtunud palju sellist, millele oleks võinud küll eraldi postituse pühendada. Aga no mis seal ikka. Hakkan siis otsast pihta ja panen kirja kõik, mis meeles.


Esimene peatükk: Polli võistlus!


24.07. toimus Polli loomaaias Nõmmemõisa karikasarja II etapp.
Võistluse raames tegime ka EHKAS karikasarja VI etapi.


Mina sain selle võistluse toimumisest teada napp kuu enne ja seega oli organiseerimisega paras tuli takus. Kuna formaat oli ette antud, siis juhendiga peavalu polnud. Palusin sõbranna appi kohtunikuks ja sekretäri ning kassapidaja kohustused võtsid tublid trennilaste emmed oma peale. Samal päeval oli ka avatud talude päev ning seega oli loomaaia perenaine sellega rakkes. Talle me võistlusega lisakohustusi enam ei pannud. Niigi ta punnitas enne võistlust naba selja taha, et saaksime uued tõkked ja pukid ja väravad.
Minu suur hirm oli, et ma ei suuda selle kuu ajaga mingeid viisakaid auhindu välja sebida, aga õnneks sai lõpuks täitsa uhke auhinnalaud. Lipuvabrik kinkis meile rosetid, Lennuliiklusteenindus andis meeneid. Lapsed said šokolaadi ja pulgakomme. DG tegi medalid. Lillede asemel said esimesed 5 kohta paabulinnusule ning võiduhobused said kotitäie õunu. Nii et nänni kui palju.


Minu suureks üllatuseks kogunes päeva peale 80 starti. 80!!! Ma lootsin, et 50 tuleb. Eelarvega oleks ma siis hakkama saanud. Vähemaga oleks keeruliseks läinud. Aga 80nest ma ei osanud unistadagi. Esimene sõit oli kuni 70cm jokker, siis 70-100 handicäp ja siis päeva publikumagnet Juhtimisrada ehk Väike Ring.


juhtimisrajal oli kokku 32 paari. Noorim oli minu enda Jessu :D Trenn enne libises ta alla ja ehmatas ära, mis on tema entusiasmile ka väikese piduri peale tõmmanud, aga tegin raja temaga ise koos läbi ja pärast oli ta küll rõõmus, kui oma pakikese ja roseti näppu sai :)
DK sõitis ka abilisega, aga ta teatas mulle väga diplomaatiliselt, et ta tahaks et G temaga jookseb.. noh sest ma olla aeglane :D G kiired jalad tõid neile ka II koha.


Kuna meil oli kaks üritust korraga, siis oli tõeline melu ja rahvast väga palju. Platsi ääred olid publikut tihedalt täis ja kaasaelamine oli super. Minu oma pisikeste õpilaste vanemad said tõelise pisiku külge, mille üle mul on vist vaata et veel kõige suurem heameel. Kõik olid hoolega vaeva näinud ja valged püksid lastele jalga otsinud. Ma ise ju jooksin ka nagu hull R ja L mööda poode ja otsisin neid valgeid pükse :D Võistlusel selgus, et vist 5l lapsel olid ühesugused H&M-i püksid jalas.


Kui see kõik läbi sai ja ma lõpuks autosse sain, siis pidin tõdema kui väga mulle ikkagi meeldib selliste asjade korraldamine. Üksi sellist ägedat asja ei korralda. See on fakt. Aga kui on kõrval hea tiim ja korralduslik pool on läbi mõeldud ning asjad sujuvalt jooksma pandud, siis on selline tegevus ikka väga lahe!


Kõik mu lapsed olid tublid! Suuremad korjasid ka rosette oma klassides ja väiksemad jäid kõik ellu :) Tuleval pühapäeval ootab meid ees juba uus võistlus. Seekord lähme naabertalli külla Nõmmemõisa finaalist osa võtma.

Lapsed käisid trennis

Vahel ma olen ikka pidanud oma mugulad trenni kaasa vedama ja nii on nad ennegi trennist poole kohaga osa võtnud. Poole kohaga sellepärast, et DK ei taha mind väga kuulata. Teeb nalja seal hobuse seljas aga samas kui raske on ja hobune ei kuula, siis hakkab kiiresti nutma. J on aga niisama jalutanud. Kas siis keegi on teda jalutanud või siis on ta kellegi ees istunud ja saanud sammu käia.


Eile siis aga olid mõlemal nagu päris trennid kohe. DK sai ühe natuke raskema poni, kes ei taha ennast juhtida lasta, tahab sööma hakata pidevalt ja ei lähe edasi. Alguses oli nina norus, aga lõpuks DK ikka leebus, sai omale abilise kõrvale ja tegi traavi ilusti. Tal on väga hea rütm ja tasakaal ning no julgust on üle majade. Tegin temaga ise juhtimisrada ja jooksin nii kiiresti kui mul jalad võtsid. Üle "tõkete", mis reaalis olid maalatid, tegi poni ka hüppeliigutuse ja DK kilkas rõõmust. Kuulsin ainult kuidas ta seletas, et vaaauuuu see oli nii ägeeee.. emme teeee veeel!! See poni on hästi lühikese galopifuleega ja mõtlesin siis, et no las see poiss siis proovib oma galoppi, mida ta juba ammu nuianud on. Poni jookseb ju väikse sammuga ja plikad jõuavad kõrval joosta. Aga ponil olid teised plaanid :D Tegi megakiiret traavi 100 sammu sekundis, aga vot ei tõuse galopile. DK lõkerdas naerda ja plikad olid surnud jooksmisest, aga lõpuks nad ikka said galoppi kah. Poiss oli või sees.


J sai omale trenniks väikese musta Milla. Väike vana šetikas, kes enamuse aega koplielu naudib ja vahel ka lapsi jalutab. Minul trennis ta ongi vist 2 v 3 korda käinud ainult. Igatahes sai J omale Milla ja DG treeneriks ja nii nad siis päris trenni tegidki. Õige pikkusega jalused sai pandud (siiamaani on ta ilma sõitnud, sest vale suurusega sadul ja sobimatud jalused rikuvad istakut), sest selles pisikeses sadulas püsisid need väikesed jalad isegi õige koha peal ka jaluseid kasutades. Plika pidi püsti tõusma sadulas ja harjutusi tegema. Ta kuulas väga hästi! Esimesed traavisammud tegi ka. Istus ilusti sirge seljaga täisistakus. natuke hoidis käega ikka kinni ka, aga üldiselt oli ta vapram, kui ma oleks oodanud. Ta pidas terve tunni vastu, tegi kaasa ja ma olin väga uhke :) Trenni lõpus oli päris vässu muidugi, aga korralik õnnejunn kah.


Üldse oli eile üks lahe trennide päev. Suuematega võimlesime ja tegelesime istakutega. Galoppi soovijad said seda kõik proovida. Väike K, kes alguses oli väga ettevaatlik ja ebakindel, sõitis päris ise lahtiselt traavi ja sai suurepäraselt hakkama!! Tuli üks tore uus tüdruk trenni ja paar vana olijat, kes laagerdamas olid, tulid ka jälle trennidesse. Üks vahva ja tegus trenniõhtu oli.

EMS vol2 ja vaarikad

Teisipäeval oli siis esimene nö päris trenn. Treeneriks kuulus Riina Suhotskaja isiklikult. Pean tõdema, et treeneril ja treeneril on ikka väga suur vahe. VÄGA suur. Mitte, et proovitrenni läbi viinud tütarlaps oleks kuidagi ebameeldiv või oskamatu olnud, aga Riina oli otsast-otsani enesekindel ja julge ja teadis väga täpselt mida teeb. Kuna selle trenni mõte ongi kiire ja intensiivne, siis pani ta mind pidevalt piiri peal pingutama. Keeras julgelt aga nuppu juurde ja lasi mul päris palju harjutusi palliga teha, mida ma pole varem teinud. Mainis talle, et eelmine kord soojenduses kasutatud kiire kohapeal jooks mulle väga ei meeldinud. Tõmbas kopsu kokku ja varamaigu suhu ja see ei olnud just väga meeldiv. Ütles, et selge ja tõi stepp-pingi välja. Teatas naeratades, et kui see oli vastik, siis teeme pingil ja saame su pealaest jalatallani soojaks nagu naksti.
Põhiosas olin seekord ka ise julgem ja oskasin rohkem märgata, kui mõnel lihasgrupil elu liiga lihtne oli. Rääkisin seda ka, et eelmisest korrast jäid haigeks ainult reied pealt ja ülejäänud kehal polnud midagi häda. Selle peale ta uuris, et mis harjutusi me tegime ja ohh seda üllatust- mitte ükski harjutus ei kordunud. Ma ei pidanud tegema ühtegi kükki ega ühtegi välja-astet. Tegin kätele 2 asja ja siis külje peal olles puusa tõstmist. Eriliselt jäi meelde pallile sukeldudes plangu tegemine, sest see oli nii palju keerulisem, kui tundus. Ta sukeldus pallile ja vups oligi plank. Mul läks ikka mitu head korda enne kui püsima jäin ilusti :D Palli peal tegime ka kõhulihased ja seljale ühe harjutuse. Üllatavalt raske oli aga sügavate keharingide tegemine. Ette poole olles pidin end hästi küüru tõmbama ja no oh sa mu meie kus kõik kohad pitsitasid. Teisipäevane trenn meldis mulle palju rohkem kui esimene proovikas. Ja nagu eile selgus, siis oli see trenn ka kordades mõjusam. Tunne oli selline, nagu ma olin esimesel korral oodanud. Kõik jupid olid valusad. Aga nagu öeldakse, et teine päev on kõige hullem, siis tõesõna- täna on palju valusam :D Isegi sääremarjad, millele ma ei mäleta, et me oleks eraldi tähelepanu pööranud, annavad tunda. Jalad on kõige paremas seisus :)

Loodetavasti hakkab Riina mulle iga teisipäev trenni andma. Reedete kohta selgub homme. Võtsin prooviks 5 nädalase paketi. Eks siis ole näha, kas ja millised tulemused on.










Vaarikastest ka natuke.


Tänavu on hea saak! Eile õhtul hilja korjas teist korda ja sain 10 liitrit marju. Hernepeenra juures olev osa jäi veel korjamata, sest kell oli 11 öösel ja ma ei näinud enam midagi. Puhastasin kiirelt marjad ära ja moosid said ka sügavkülma. Natuke lohakas tegu oli, sest päris palju marju jäi terveks, aga noh... ongi natuke midagi närida ka :D
Ma ei saanud ka eile korjamata jätta neid. Pidevalt on vihma sadanud ja marju oli palju valmis. Täna ma jõuan väga hilja koju ja ma kartsin et reedeks oleks paljud marjad juba üle küpsenud ja ussidega. Magama sain ma alles 1 ajal aga olen siiski väga rahul, et sain selle töö tehtud. Sügavkülm täitub kiirelt hea ja paremaga :) Kibelen niiväga metsa seenele. Ja mustikale ka. sellist hunnikut, nagu ma eelmine aasta korjasin, ei plaani ma see aasta korjata. Pole vaja nii palju. Mustikaid on siiamaani sügavkülmas järel. Aga natuke ikka. 11 liitri asemel näiteks 6 :)

EMS

Eelmisel reedel juhtus nii, et leidsin ennast EMS trenni proovimas. Juttude järgi on see ülilahe asi, võtab aega 20 min aga vastab kolmele tunnile jõusaalitrennile. Pärast veel kolm päeva keha teeb tööd ja põletab rasva jne jne. Mind meelitas see 20ne minuti jutt, sest kui tõesti trenn ise on kiire ja intensiivne ning mõju on pikem, siis ma ehk isegi jõuaks  2 trenni oma nädalasse mahutada. Trenni tegemise vajadus on aga hiigelsuur, seega nii ma siis seadsingi sammud proovitrenni.


Kohale minnes täitsin ankeedi ja siis juhatati riideid vahetama. Kohapealt anti särk ja retuusid. Jalga jätsin sokid (teine trenniline oli paljajalu aga ma ei taht). Siis pritsis treener meie "kalipsod" märjaks ja aitas meile selga. Tiris need "100" rihma kinni, mis igal pool olid ja valmis me olimegi. Dioodis olid eraldi piirkondadeks jagatud ja nii sai mahvi jupphaaval peale keerata just sinna, kuhu vaja.


Esmalt oli soojendus. Algus oli tore aga siis kästi kiiresti paigal joosta ja see ajas mul kopsu kokku. Mulle kohe ei meeldi seda sorti trenn, kus vererõhk üles aetakse ja mul veremaitse suhu tuleb. Aga ellu jäin. Kuna kogu soojenduse käigus tuksus ka impulss kergelt keresse, siis oli hästi tunda, kuidas tõesti vaid 5min liigutamisega terve kere soe oli.
Siis hakkasid harjutused ja volüümi keerati juurde. Ma itsitasin ja ohkisin vaheldumisi terve aja. Harjutused olid tehniliselt lihtsad, aga kuna keha kästi hoida kogu aeg mingis kindlas asendis, siis töötasidki kõik jupid kogu aja. Kui peale viimast planku treener ütles, et nüüd ongi kõik, siis taipasin, et ega ma polekski vist eriti kauem enam jaksanud. Mõne minuti ehk veel, aga siis ma oleks olnud täitsa surnud. Nahk leemetas, kere oli väsinud ja hullem nälg kallal. Kohapeal olid olemas ka kõik pesuasjad, seega ei pidanud ise midagi kaasa vedama. Väga mugav.


Tööle tagasi kõndides oli tunda, kuidas samm on raske. No ikka päris raske. Aimasin juba, et järgmine päev on jalad valusad ja ma ei eksinud. Laupäeval olin puhta sant. Pühapäeval natuke parem ja täna juba enam-vähem, ehkki reielihased annavad igal sammul ikkagi tunda. Ma ootasin tegelikkuses, et olen üle kere nagu trammi alla jäänud, aga ei midagi. Reielihased ongi ainukesed, mis valusaks läksid. Ülejäänud kohad on tuntavad ja kui I natuke mudis, siis oli tunda seda trennivalu, mitte pingevalu. Liigutamisel valus ei ole, ainult selgem "teadvustatus" on.


Otsustasin, et proovin ühe paketi, ehk 5 nädalat seda trenni. See on piisavalt pikk aeg, et aimu saada, kas ja kuidas see asi mulle meeldib ja mõjub. Ühe korra pealt ei taha ma veel mingit seisukohta võtta.

DK sünnipäev Pirita seikluspargis- head ja vead.

Kui hämmastavalt palju sõltub ikkagi inimeste suhtumisest ja organisatoorsest poolest ning kuidas nende asjade longates ei ole ka kõla poolest viisakatel sõnadel enam mingit kaalu.


Ehk siis.. Eile tähistasime DK sünnipäeva tema lasteaiakaaslastega Pirita seikluspargis. Plaan oli hea. Teen söögid-joogid kodus valmis. pakin kogu kola kodus autosse ja siis lähme lastega issile tööle järele ja kõik koos siis Piritale. Vahepeal läks aga nii, et tõin issi varem koju, sest abi oli vaja.


Pidu pidi hakkama 18 ja kohal paluti olla 17:45, et saaksime varustuse ja instruktsioonid. Meie olime kohal täpselt 17:45 ja üks laps ootas juba ees. Tutvustasin ennast ja uurisin, et kas me saaksime juba peolauda sättima hakata ja kus see asub. Kas lapsed saavad kohe traksid või kuidas asi käib. Vastuseks sain ainult, et ootame kogu pundi ära ja siis alustame.
kella 18ks olid kõik kohal, andsin lepingud üle ja hakati siis trakse jagama. Alguses tegeles meie lastega 2 inimest. Kumbki ennast ei tutvustanud, seega ei osanud ma nende poole ka pöörduda kuidagi. Ilus ilm oli ja ka muud rahvast liikus seal üsna palju ning mingil hetkel aitasid meiega tegelenud inimesed trakse selga ka muudele külastajatele. meie aga muudkui ootasime ja ootasime. Mis edasi või kuidas või kuhu... ei mingit juttu. 18:40!! saime lõpuks oma pundiga ühe raja äärde. Kiirelt näidati ära kuidas klambrid peavad olema ja et korraga platvormil võib olla 3 inimest. Ning kadunud see neiu oligi.. Kus on see nn lastepargi ala, kus me pidime olema, ma aru ei saanud. ühtegi piiratud ala või eraldi tähistust ei olnud. Lapsed jooksid laiali ronima just sinna kus kellelegi meeldis. Minu oma silmale tundus, et nad ronisid kindlasti ka sellistel radadel, kus me tegelikult olla ei oleks tohtinud, aga ma ei hakanud ka midagi kobisema. Kui personal ei selgita, kus me võime olla, siis järelikult võimegi igal pool olla.
Kui ma maksma läksin, siis küsisin ka kohe, et mis kellast ma piknikuala vabastama pean. 19:50 tuli vastuseks. Mis mõttes?? Ütlesin väga konkreetselt, et nii ei lähe kohe mitte, kuna meil paluti siin oodata päris pikalt, kuna meil eest hoolitsema pidanud teenindaja tegeles ka kõigi teiste klientidega, siis meie saime minna lauda katma alles 18:40 ning kuna mul oli bronn 2ks tunniks, siis enne ma ei kavatse küll piknikuala vabastada. Selle peale tõmbas leti taga olnud preilna nina vingu ning hakkas seletama, et trakside panek võtabki aega jne jne... et ronida saate ju nii kaua kuni park suletakse. ütlesin siiski, et kuna see ei olnud meie süü, et peo algus venis, siis ma varem ei kavatse lahkuda. preili teatas siis selle peale, et no et äkki teeks siis 20:15.... Olin sellega nõus ja maksin ära.


Mingil hetkel, kui ma J ronimist turvasin, tuli minu juurde üks kübaraga mees. Riietuse järgi oli aru saada, et ta töötab seal, aga sarnaselt teistele oli ta oma identiteedi minetanud, sest mingit tutvustust ma ei kuulnud. Küsis vaid, et kas mind juhendatud on.. Ladusin siis ette kõik oma etteheited alustades sellest, et keegi ei tutvusta siin ennast klientidele ning lõpetades sellega, et kuna keegi meile ei öelnud, kus on lastepargi ala ja ühtegi piiret või silti ka ei ole, siis on nüüd meie seltskond igal pool laiali ja mina ka ei suuda enam hallata, kus keegi ronib. 10 lapse peale on 5 vanemat aga kedagi ma neist ei näe ja sega ma ei tea kus nad ronivad. Kui keegi on vales kohas, siis meie pole süüdi.


Mees oli natuke kohmetu ja ütles, et pole hullu ja kui ikka vanemaid jagub, et lapsi valvata, siis on kõik okei. ja minema ta läks. Kui söönud, joonud ja piisavalt roninud olime ja ära hakkasime minema, siis selgus et ka trakside tagastamine on neil ligadi-logadi. Küsisin, et kui paljud traksid minu pundil juba tagastatud on. Preili letis pööritas silmi ja teatas vaid, et oi tema seda küll ei tea....  Kuidas ei tea ma aru ei saa?? kuhugi peaks ju ometi kirja panema, et mis traksid välja läksid ja millised tagasi toodi.. Või no vähemalt minu arust küll.


Kokkuvõtteks võib öelda, et sellise teemapargi idee on väga lahe. Tavapilet on muidugi üpris krõbeda hinnaga, kui kõiki radu ronida tahta aga lastel oli ronimisest rõõmu kuhjaga ning õnneks ei olnud meil ajalist piirangut. Lapsed said ronida uuesti ja uuesti. Teenindus aga lonkas rohkem kui ühte jalga ja lonkas kohe päris kõvasti. Ei osatud grupiga midagi ette võtta, ei osatud gruppi koos hoida. ei osatud ka minuga rääkida, et mulle, kui grupi eestvedajale selgitada kus me olla tohime jne jne. Algus venis ja meil ei olnud oma teenindajat. Tööl tundusid olevat vaevu vaevu pubeka east väljas noored, kel puudub igasugune kogemus töös lastegruppidega. Väga võimalik, et üldse klienditeeninduses. See koht võiks olla väga äge ja nad oleks saanud kõvasti reklaami seal teha, aga minul küll sinna konkreetsesse parki ei ole mingit isu tagasi minna. Ronima ja seega ennast ületama ehk isegi tahaks minna, aga Piritale kindlasti mitte.

Kiire kuu

Kiirelt lendab aeg ja palju asju on olnud. Veidi üle kuu aja pole siia kirjutama jõudnud ja püüan nüüd tähtsama kirja saada.


DK-l oli eelmisel nädalal lausa kolm pidu. 25.05 oli lasteaia lõpupidu, 26ndal eelkooli lõputund ja laupäeval 28ndal tema sünnipäev. Poja sai 7 aastaseks :) JUBA :s Kõigi nende asjadega oli omajagu sebimist nii et saime kogu perega jalad rakku ja näpud villi.
Seekord said poja sünnipäevale ka minu sugulased tulla. Ema ja õde ja Martin Katrega saarest ka. Päris tore oli vahelduseks ka oma perekonda võõrustada ja tõesti külalistest rõõmu tunda. Ma ei saa sinna midagi pärata, et I poolsed sugulased minus ikka veel mingil määral pingeseisundi põhjustavad.
Aga pidu oli tore ja mulle üldiselt ikkagi meeldivad külalised.


Aed on ka täitsa heas korras hetkel. Laste mängualaga on I palju vaeva näinud ja ehkki teha on küll ja veel, siis on kiiged paigas ja poiss saab juba ronida.  Minu maasikad õitsevad täitsa eduliselt ja vähemalt hetkel on till ka ennast päris ilusti mullast välja ajanud. Istutasin küll lootusetult valesse kohta, sest maasikad on vohanud võimsamaks kui ma arvata oskasin ning seega pole nende kõrval enam üldse ruumi. Ka salat, mille naabritädi andis ja mille ma kiiruga maasikate vahele suskasin, hakkas ilusti kasvama ja nüüd on neil kõigil seal peenras päris kitsas. Uue peenra jaoks on koht juba valmis ja aeg juba ammu hapu, aga enne tulevast nädalavahetust ma ei jõua seal küll midagi teha.


Hobuteemadel on ka muutusi. Ponide troika kolib kuu keskel juurimaale. Ma jooksen nagu orav rattas ja kanntavad minu lapsed, seega ma lihtsalt pean oma kohustusi vähendama. Esimese asjana oli vaja ponidele leida hea koht, kus nad oleks pidevalt treeneri silma all töös ja saaks ka võistluskogemusi. Kus nad saaksid palju palju õues olla ja karjas kõik koos olla. Juurimaal just seda saab.
Ise ma pole juba kuu aega trenni jõudnud ja seega on minu võistlusmõtted põhimõtteliselt maha maetud. Väga väga õhkõrn värelev võimalus veel on, aga ega ma eriti ei panusta sellele. Küll ma jõuan veel. Ma sain tunde kätte, mida ma tahan koostöös hobusega leida ja hoida. Vähemalt on märk maas, millise tundega ma tahan edaspidi hüpata. Tean, et see on võimalik ja oskan nüüd seda paremini otsida. Millal see otsimise aeg käte tuleb... eks seda näitab aeg.

Näpud mulda

See nädal on kuidagi nii kähku käest libisenud. Alles see esmaspäev saabus ja ma tundsin kuidas nädalavahetusel ei saanud üldse puhata. 107 asja oli vaja teha ja toimetada. Täna aga on juba neljapäev ja seega saabki homsega töönädal otsa. Nädalavahetus tõotab aga jällegi hullumaja puhvet tulla.


Eile olin üle pika aja kodune. Nii hea!! Olime J-ga kahekesti ja võtsime vabalt. Ma tõesti puhkasin. Päeva esimeses pooles ei teinud muud, kui küpsetasin kaerahelbe küpsiseid ja koristasin natuke kööki. Lapse lõunaune ajal magasin ise ka. MÕNUS!
Peale ärkamist läksime aeda toimetama. Ma olen üsna rahul sellega, mis seisu on meie aed hetkeks jõudnud. Eks seal ole veel hunnikute viisi asju, mida paremaks ja ilusamaks saab teha, aga käesolevate vahenditega on asi päris viisakaks saanud. Eile tegin veel jooksu pealt ühe peenra juurde, sest herneid sai palju likku pandud ja kuna päris hea koht oli olemas, siis pikkisin sinna ka 2 rivi herneid maha. Kas mul midagi kasvama ka läheb, ma muidugi ei tea. Pidagem meeles, et ma olen see super-aednik, kes on 10a edutult tilli üritanud kasvatata. ja ega ma jonni ei jäta. Panen see aasta ka uuesti kuhugi midagi maha :D
Eile võtsin maasikatelt kile ka maha. Heleda kile all oli umbrohi mõnuga vohama hakanud :s Tegin selle džungli seal puhtaks ja nüüd vaatan kust põhku saaks, et selleks ajaks kui ehk mõni maasikas tuleb, oleks taimede alune puhas.


I tahab lastele õue mänguala kujundada. Rääkis eile oma mõtetest ja ideed olid väga lahedad. Kui oleks vaid seda aega piisavalt! Ma olen siin viimasel ajal palju mõelnud oma töö ja tegemise peale. On asju, mille kallal võiks nuriseda. vahel kohe päris palju nuriseda. Samas... võib-olla ma olen hoopiski loll ja ei oska head asja hinnata. Olla ju nii, et kui me ei saa olukorda muuta, siis tuleb muuta oma suhtumist sellesse. Peaks püüdma selle tarkuse kuidagi omale peakolusse suruda. Elu oleks kohe kindlasti palju helgem.

Raske õppustel Kerge lahingus, ehk koduvõistluse 90cm

23.04 olid kurtnas võistlused ja minul oli ka võimalik sõita. Kõrguseks 90cm. Kelle jaoks madal, kelle jaoks mitte. Minu jaoks on see kõrgus olnud alati natuke (ja vahel ka rohkem) väljakutset pakkuv ning seega püüdsin ennast moraalselt ette valmistada. Oleme ju viimastes trennides tegelikult iga kord ka 90st kõrgemaid asju hüpanud ja viimase trenni lattaed oli ka 100-105 kanti, seega korrutasin endale, et need tõkked saavad olema madalad. Väikesed ja armsad :)


Laupäeval olin hommikul vara kohal, et enne oma sõitu abiks olla niipalju kui jõuan. Kui 90ne rada panema hakati, siis ma juba vaatasin, et tõkked on nii meeldivalt väikesed. Rada käies oli esimest korda päris ausalt mõnus ja kindel tunne, sest ükski tõke ei tundunud suur või raske.

Reedel tegin kerge trenni aga seda päris õiget tunnet ei saanud. Võistluste ajal sadas õues päris mõnusalt ja seega ma loobusin esialgsest plaanist õues sooja teha. Panin libiseva peale alguse ajaks ja läksin kohe sisse. Tunda oli, et muti oli üksjagu särtsu täis. Tegin traavi ja natuke galoppi ka ning palusin libiseva ära võtta. Kohe kui hüppama hakkasime sain väga hea rütmi ja tunde. Käe sain hästi pehmeks anda. Selline hea "käest kinni" tunne oli. Ma ei hoidnud enda poole, vaid tema ise võttis kontakti ja mina lasksin õlast ennast nii pehmeks kui suutsin. See oli väga mõnus tunne. Natuke habras ja harjumatu, aga ometi megahea. Ma olen ratsastades seda leidnud, aga hüpates mitte iga kord.
Väga mõnus oli hüpata. Hobune püsis ilusti jala ees kogu aeg ja tänu sellele nägin ka sammu ja ei tekkinud tahtmist üle uhada. Kui okserit tulema hakkasime, siis oli mära lusti täis ja tegi vimkasid. See oli nii naljakas. Üldse mitte hirmus vaid just naljaks. Iga kord oli hea tunne sees ja ma veel mõtlesin, et raudselt parkuuri alustades ma ei saa seda liikumist paika ja kõik on mokas.
Aga ma sain! leidsin kohe õige rütmi ja eelhüppele tulles kõik klappis. Parkuuri alustades oleks esimesele suts alla läinud aga pigistasin korraks sõrmed kinni ja hobune kohe vastas ning lühendas natuke. Edasi klappis kõik väga hästi ja ma mäletan kuidas ma mõtlesin, et issand kui tore on parkuuri sõita, kui tõkked on mugaval kõrgusel ja hobusega on hea koostöö. Ainuke asi, mis iga hüppega üha enam segama hakkas, oli minu oma füüsilise vormi olematus. Väsisin järjest rohkem ja rohkem.
Esimese osa viimane oli tagasipöördest lattaed. rada käies ma mõtlesin, et pean kindlasti välimise ratsmega ta otseks juhtima. Aga kas ma siis tegin ka seda... oh ei.. Ma olin selleks ajaks juba üsna küpse ja unustasin igasuguse juhtimise ära. 2 fuleed enne tõket sain isegi aru, et krt... midagi on mäda ja kohe juhtub mingi jama. Mida hobune täpselt teha kavatses, ma aga aru ei saanud. Kuna ma ise olin jäänud sisemise ratsmega keerama, siis ei keerasimegi sujuvalt tõkkest mööda. Uhhh ma olin kuri. Ärkasin kui unest üles ja sain aru mis lollusega ma hakkama olin saanud. Aga õppetund missugune.


R oli kuri, et ma selline tohmakas olin ja mööda keerasin. ise olin kah. Aga ometi ei suutnud see viga minu rõõmu väga palju rikkuda. Nii mõnusa tundega polegi ma veel kunagi ühtegi parkuuri sõitnud. Noo võib-olla kunagi olen... kunagi ammu niidu aegadel. Üks kord Mersuga isegi äkki oli... Ja 1 sõit perilas Ottokaga on ka üsna hea tundega meeles.. Aga need olid ammu. Ja seda, et 90cm minu jaoks madal tunduks. Seda ei ole kindlasti juhtunud :D

Vett ja vilet

Treener on see, kes paneb sind tegema asju, mida sa ei taha, et saavutada seda, millest sa unistad!


Eelmine nädal oli trennide liinis väga tore. Sain C-ga ratsastada! T oli hüppetrenn. Ma polnud erinevatel põhjustel 2 nädalat hüpanud ja see andis päris valusalt tunda. Kohe, kui R tõket tõstis oli mul pill lahti ja paanikaosakond täies töös. R naeris omal kõhu krampi ja pani nats alla tagasi. Tulemuseks oli ehk  meeter, võib-olla ka vähem. Täitsa ellujäädav kõrgus. Oi ma ikka imetlen seda mära! Ta annab mulle nii palju andeks. Peale igat hüppetrenni ma poputan teda kuis oskan.
Aga palju olulisem oli minu jaoks see, et kuna teised neiud ei saanud eelmine nädal tulla, siis ma sain temaga ratsastada ka! Jehuuuuu!! Sain kohe mitu päeva järjest sõita ja saime päris hästi jutu peale. Tegime palju palju serpentiine ja volte ja sääre eest ära paari sammu haaval. Sain küljed pehmemaks ja mõnusa kontakti hobuse poolt. Selline rõõm :) Galopp-traav-galopp jne üleminekuid tegin ka ja need mõjusid väga hästi. Üldse on üleminek üks väga hea asi ;)
Pühapäeval läksin trenni ja kuna vihma sadas, siis küsisin korraks üle, et lähen sisse sõitma.. Sain selle peale väikese meeldetuletuse, et ma ei ole enam väike tüdruk-suhkrust, jahust ja maasikavahust ning seega ei tee väike vihm mulle midagi. Noojah.. Sõitisn õues, sain mõnusa paduka kaela :D Aga õnneks oli soe ja hobune oli väga tore, seega lõppeks oli super trenn. Kodus Rääkisin I-le ka oma lagunemisest ja ta kiitis veel takka, et paras mulle. Tahtsin omale konkreetse joonega treenerit.. Palun. Sain. Nüüd ärgu ma vingugu :D


Eile oli taas hüppetrenn. Ilm oli tõeline hoovihma ilm. Päike ja padukas, päike ja jälle padukas.  Olin püksid kodus ära pesnud ja need olid veel niisked. I naeris, et ohh ära muretse. nagunii sõidate õues ja saad üleni läbimärjaks.
R lasigi meil õue võimlemisrea panna. Plats oli korralikult märg. Panime keskliinile rea. 2ne peneroll tõstetud kavalettidest, 1fulee vahet, lattaed (u 70cm) ja 2fuleed ning okser (u 85cm). Lisaks panime pikale küljele 2 lattaeda (u 80cm). Kumbki nurgast välja natuke viltu nii, et neid saaks ka kaare pealt järjest tulla. Soojenduse ajal hakkas juba sadama ja kui hüppamiseks läks, siis tuli padukat.
R tõstis ühe aia alla ja hakkasime nurgast välja tulema. Kohe esimesel katsel jäin sisemise otsa rippu ja keerasin üle. C jooksis ilmselgelt tõkkest mööda. Sain sõimu. Õigustatult. Teisel katsel sain pöördele pihta ja enam ei käkkinud. Sain isegi sammust natukene aimu. R pani üles ja tulime veel. Sigalibe oli sadulas olla. Tegime suunaka ja R tõstis. Kui mõni mees on liikluses raske jalaga, siis tema on lahke käega, Kui tõstab, siis ikka korralikult kohe. Lajatas sinna 4 auku peale. Korraks tuli ärevus peale, aga polnud mahti paanitseda. Saime riielda, et omavahel lobisesime ning ei kuulnud kui ta meil suunaka teha käskis. Sain tuldud ja polnudki nii hull.
Hakkasime rida tulema. Oi kui meeldivalt pisike see okser tundus. Pinge läks maha ja hea oli. Tulime 2 korda ja siis R tõstis. Korraga kohe ja palju. Väga palju. Nägin kuidas esimese lati ots sai üles ja vana tuttav paanikahäire oligi platsis. Värisesin ja nutsin. R kamandas, et tulge!! Üritasin vaielda. Sain sõimu ja käsu tulla. Podisesin omaette hädaldada, et ma ei hüppa enam kunagi G-ga koos ja tulin. Panin haledalt pange. No ikka väga haledalt. See okser oli 120 kanti ja ma jõllitasin punnis silmadega seda ning unustasin rea esimesele sammu vaadata. Ilmselgelt sõitsin valesti. Siis lükkasin veel elueest edasi ka ja tulemuseks ei klappinud kuidagimoodi. C läks mööda. Sain korralikku sõimu. Olin ise ka nii kuri enda peale. Sain ära tunda, mis tunne on, kui see hobune tõsiselt tõrgub. Ta ei pane plokki, aga lihtsalt läheb mööda. Alla kukkumise tunnet ei olnud.
Tulin uuesti. Teadsin mida ma valesti tegin aga olin päris kindel, et isegi  kui ma teda üle ei aja ja sääre peal hoian, siis paneme ikka peakat sinna okserisse. Või no mina panen. R hüüdis kõrvalt kõike ette- jalg peale, käsi paigale, keha paigale, juhi keskele! Sihtisin elueest keskele ja tõkke ees surusin mõlema jalaga kuis oskasin. Rusikad panin vastu kaela, et käed ei loperdaks. Muud ma ei mäleta. Ja me saimegi üle! Mära hüppas nii kindlalt. Ei mingit pidurit ega mõtlemist tõkke ees. Läks ja haaras ja paugutas. Ohh milline kergendus! Kiitsin hobust ja tänasin õnne, et ma elus olen. R lasi uuesti tulla ja seekord enam kõrvalt ei aidanud. Pidin ise hakkama saama ja sain ka. Suutsin rohkem hobust usaldada, sest korra ta juba sai sealt ju üle. Ilma erilise pingutuseta sealjuures. Seekord oli ka pea selgem. Mõtlesin juhtimisele, kätele ja säärele. Mis mu keha tegi, ma ikka ei tea, aga G ütles, et isegi  kui ma pöördes ja tõkke ees loperdan ja pumpan, siis kohe kui hobune ära tõukab olen nagu keegi teine-istun ilusti ja ei ole mingeid probleeme. Aga no nii ongi ju, et see tõkkeni saamine ja äratõuge on kõige keerulisemad. Kui juba kabjad maast lahti, siis pole enam midagi hullu. Pealesõit on scary as hell :D


Igatahes oli minule kõik. G-le tõstis R ka lattaia üles ja nad hüppasid veel mõned korrad. Mina kiirustasin talli, et mitte hobust rohkem leotada. Võtsin jooksu pealt lahti ja panin teki selga ning jalutasin tallis. Pärast saime kõik minu purskkaevude üle irvitada. Lubasin, et kui ükskord saabub see päev, kus ma hüppetrennis tõkete tõstmise peale tönnima ei hakka, siis ma toon kõigile torti. R torkas vahele, et aga olgu see võileivatort, sest tema on see, kes minuga peab vett ja vilet nägema ja tema magusat ei taha :D

Saare naine nagu mandri traktor

Möödunud nädalavahetus oli megatöine. Reedel koostasin minekirja asjadest, mis kõik vaja teha on ja uskumatul kombel sai enamus neist isegi tehtud. Füüsilisemad ülesanded annavad valutava kere näol korralikult tunda, aga asi oli seda väärt.

Mis me siis kõik ära tegime:

1. Loopisime I-ga kahekesi laiali 21 tonni kruusa-killustiku segu, et sissesõidu osa ei oleks selline mudaauk.
2. Lõikasime viisakaks 4 õunapuud ja põletasime kohe ka oksad ära.
3. Lõikasin viisakaks 2 tikri ja ühe mustsõstrapõõsa ning ka oksad said kohe lõkkesse.
4. I koristas kuuri ja viis pudeleid ära.
5. Pakkisin korralikult kokku oma hobusekola ja panin kuuri ära- nüüd oli seal ju ruumi :)
6. Koristasin aia viimastest talvistest "miinidest" puhtaks.
7. Riisusin aia üle.
8. Pesime pesu ja küürisin põrandad.
9. Käisin turul ja poes varusid täiendamas.
10. Andsin 1 trenni järvel ja ühe nuhjas.
11. Käisin nõmmemõisas trenni andmas ja RK eksamit vastu võtmas.
12. Otsisin üles ühe libiseva, mille omanik seda igatses.
13. Tellisin Willele uue laari pankreast.
14. Puhastasin hoolega I ja enda talvejalanõud ja lasin kaitsekihi peale.
15. Pesin plika pea ära (tema puhul on see tõesti töö, sest ta vihkab pea pesemist ja võitleb vastu sellise jõuga, nagu ma tahaks seda pead mitte pesta, vaid otsast rebida).

Päris muljetavaldav.. Vähemalt minu enda jaoks küll. Nii palju asju polegi me suutnud veel ühe nädalavahetusega ära teha. Üksjagu asju jäi veel teha, aga ma püüan see nädal ennast pooleks pingutada ja need kõik ära teha. 

Ootele jäi veel:

1. Puhas pesu ära panna.
2. Talveriided pakkida.
3. Talvejalanõud ära panna.
4. Laste jalanõudes inventuur teha. Puhastada, ära panna, ära anda või ära visata.
5. Laste väikseks jäänud riided sorteerida-mis ära visata, mis ära anda, mis müüki panna.
6. Müüdav kaup pildistada ja album teha.
7. Mänguasjad sorteerida ja pesta.
8. Ära antavad asjad heategevusse viia.
9. DK kooli ja muud tööd sorteerida ja köita.

ISO süsteem

Inimesed on erinevad ja ma pean üsna järjepidevalt endale meelde tuletama, et ma ei saa kõiki inimesi oma mõõdupuu järgi hinnata. Seda ütles mulle ükskord ka üks lähedane inimene, et Aive... Saa aru, et sa ei saa teisi inimesi hinnata sinu kohta käiva mõõdupuu järgi. Ja tõsi ta on.. ei saa jah.


Asjad käivad ikka mitme kaupa ja seega on viimase 24h jooksul ilmnenud kohe mitu ehedat näidet selle kohta, et moraalikompass ei ole kõigil samamoodi taadeldud.
Esmalt suutis mu kallis issi mind eile rööpast välja viia. Ta on üks selline inimene, kes vist kunagi ei kõhkle küsimast, kui ta midagi tahab. Aga no ma ei saa ega isegi taha olla see, kes kogu aeg appi tõttab ja teiste mõtlematute otsuste ning juhuste kokkulangemise tõttu tekkinud suppi ära helpida aitab. Tänan, EI. Mis mind ärritab on see, et kui mina unustan teistega arvestamise ja eeldan, et nad on ausad ja otsekohesed ja ei hau mingit tagamõttega plaani, siis saan mina kõrvetada. Aga kui teised inimesed minuga niipalju ei arvesta ja ei mõista, et mina olengi lihtsalt aus lollike ja ei oska mingeid võrke punuda, siis olen ikka mina see, kes pärast kannatab.


Teine uudis tabas mind just äsja, kui oma tuttavaga fb-s mõne sõna vahetasin.
Mõni aeg tagasi mõtlesin, et peaks omale mõne väljakutse leidma, kuhu panustada. Midagi väikest aga regulaarset, et mingi aja pärast oleks ka mingit tulemust näha ja näidata. Kuulasin mitmes kohas maad ja paaris neist oli ka pealtnäha koostöövalmidus olemas. Üks naine isegi ütles, et hetkel pole pakkuda aga ilmselt peagi on tal abi vaja küll. Lubas ühendust võtta. Täna ma siis sain teada, et ta võttiski abi leidmiseks ühendust... aga mitte minuga.. nagu ta ise mulle naeratuse saatel lubas. Mul on selle noore üle siiralt hea meel, kes sai võimaluse anda ja andmise käigus ka ise areneda. Saada targemaks, kogenenumaks.  Samas ma ei saa aru mille jaoks on vaja üldse meelalt naeratus näol valetada. Kui sul on potentsiaalne tööline juba oma peas välja valitud, siis nii ütlegi. Hetkel pole mul abi vaja ja kui tekib, siis mul on juba olemas inimene, kelle poole ma tahan selle ettepanekuga pöörduda. See ei tundu üldse rakse lause, mida välja öelda. Täiesti viisakas ja arusaadav igast otsast. Milleks selline kahepalgelisus... Jah, on väikene tõenäosus, et ta tõesti unustas ära meie vestluse, aga ma kahtlen selles siiralt. Ma helistasin, siis kirjutasin talle fb-ki, nagu ta palus ja siis rääkisin veel näost-näkku ka. Kui sellise jama peale meelde ei jää, siis peab seal kupli all midagi ikka päris kõvasti logisema. Natuke suurem tõenäosus on sellel, et tal tekkis abi vajadus eksprompt ja see teine inimene oli lihtsalt õigel ajal õiges kohas aga ka see on natuke kaheldav, sest telefonid on ju olemas ja pole raske helistada ka sellele, kes sul just nina all ei seisa.
Aaaga noh.. elu on mind õpetanud niipalju, et kõigel on põhjused, head ja vead. Ilmselt on selline asjade käik tegelikult ka mulle mingil põhjusel kasulik ja vajalik. Ma isegi ei viitsi ennast enam sellistest asjadest sügavalt häirida lasta, lihtsalt kuidagi nii hästi sattus see asi eilse peredraamaga kokku.. nagu valatud kohe :D Pere asjad lähevad mulle väga korda. Kõik, mis on väljaspool nn "siseringi" olen ma püüdnud oma emotsioonidest võimalikult kaugele hoida. Vahel on õnnestunud, vahel mitte.


Samas peaks ma ehk hoopiski tänulik olema, et inimesed ei võimalda mul oma entusiasmis liiga palju asju kätte krabada. Kevade saabumisega tuleb meie õuele ka hunnikute viisi töid ja tegemisi. Kohe parves. Nagu rändlinde sügisel talivilja põllule viimaseid jõuvarusid täiendama. Kõik need asjad tuleb ära teha. Õnneks on enamus neid töid sellised, mida ma lausa ootan :)

2 trenni

Vahepeal on olnud päris mitu trenni kuid kaks neist vajavad kohe kindlasti kirja panekut.


Esmalt kingiti mulle võimalus osaleda Janne Berghi treeningul. R lubas mul Suurega minna ja nii ma siis läksin. Mingit ilmaimet seal ei teinud aga sain kinnitust, et olen olnud õigel teel. Vaja lihtsalt natukene selgepiirilisem olla. Tegime baastööd ja sääre eest ära astumisi. Sain natuke kindlust juurde oma istaku suhtes. Külgliikumistel on probleem pigem selles, et ta ei vasta ja vajub eest peale ning siis kaotan mina oma istaku, mitte hädad ei alga minu halvast istakust, mida ma siiani arvasin. Saime ta säärele vastama ilusti ja siis ei kadunud ka minu rüht kuhugi. Sain sellest trennist nii palju, ehkki tegime iseenesest päris vähe.


Tavapärast teisipäevase hüppetrenni asemel hüppasin seekord neljapäeval.
Hüppasime soojaks ja siis rada. Esimest korda sain C-ga trennis rada hüpata. 1 vahe oli väga ebamugav aga ülejäänud olid kõik head. Tõkked olid täitsa arvestatavad minu jaoks 85-90cm. Ei mingit hellitamist. Vahepeal korraks käis ikka judin läbi, aga käed värisema ei hakanud ja see on suur edasiminek.
Aga vaata et olulisemgi asi oli hoopis see, et esimest korda sain ma kohe esimesel katsel õige rütmi ja tunde kätte. Sain juba enne hüppama hakkamist hobuse sääre ette ja sealt ka hea tunde kätte. 2 korda lasin tal ikka alla paterdada. Õnneks aga sain ma seekord täpselt aru, mis ma pöördes valesti tegin, et see juhtus. Kui esimene kord tal sääre taha vajuda lasin, siis sain u 3 fuleed enne tõket aru, et krt... hapu. Järgmine kord tajusin juba pöörde keskel ära, et asi on jama, aga kuna sammu ei näinud siis ei julenud ma ka otsustada ja teda kiiresti jala ette suruda. See aga oli viga. Pärast juhtus veel paaril korral seda, et olin ise pöördes lohakas ja ta vajus ära, aga siis ma sain kohe aru, mis toimub ja reageerisin kiirelt ning sõitsin ta uuesti tagant välja. Ma leidsin selle õige tunde ja sain ka aru mis tunne on, kui see käest libisema hakkab. Samuti sain aru, mis ma teha saan, et see ei kaoks. Ainuke jama.... ma väsin niiiiii kiiresti ära. See hobune vajab tõesti kogu aeg edasi viimist. Säär peab kogu aeg peal olema, et teda sääre es hoida. Jah, ta ei jää seisma, kui jala pehmeks lased, aga ta vajub kohe jala taha ja sealt ei ole head hüpet loota. Samuti peab temaga ülakeha üsna taha suruma ja puusaga ka natukene kaasa aitama, et ka tagumikust oleks tunda, et ta tõesti on sääre ees. Aga oi kui hea ja kindel tunne on tõkkele minna, kui ma suudan ta õigesse rütmi saada.
See üks ebamugav vahe oli täpselt selline, et oli vaja kas ulmepalju tagasi krookida ja 4 sammuga tulla, või siis elueest edasi kütta ja 3ga tulla. Tagasi ma seda hobust krookida ei julge, sest ta vajub siis kohe jala taha ja see on jube vastik. Seega ma andsin agu kuis jaksasin. Samas ta vastab nii hästi, kui pärast hüpet tagasi võtta. Õigemini... lase jalg pehmeks ja keha taha ning ta ise võtab kohe hoo maha. Ta on võimeline ka 2 fuleega seisma jääma, kui küsida. Ainus asi, ma pean õppima teda ka tagasi võtmise peal jala ees hoidma. Pehme käega tõkkele sõitmine tuli ka sel korral juba täitsa välja. Paar korda pöördest välja tulles jäi vana kramp sisse, et vaja vastu hoida, aga õnneks tabasin viimasel hetkel ära, et ohh sa krt, mis ma teen... vaja ju pehmeks käsi lasta ja edasi viia.
Ja no muidugi pean ma omale kusagilt võhma tekitama. Jooksmas käima hakkama või midagi. Sest no ma reaalselt olen peale 4-5ndat hüpet kalts ja sealt edasi on pilt juba päris kole.


Ma olen väga rahul, et väikeste killukeste haaval leian ma nii hüppamises kui ratsastuses seda õiget olekut ja tunnet. Olen väga tänulik, et mul on võimalik nende kahe hobusega sõita ja neilt õppida. Nad on nii erinevad ja mõlemad just see, mis mulle vaja :)

Tort

Enne kui päriselt meelest ära läheb pean kirja panema oma selle aasta sünnipäevaks tehtud tortide retseptid.


Tööle tegin plaadikoogi moodi asja.
Põhi oli kuuma veega tehtud biskviit, mille maitse oli küll väga hea, aga mis eriti ei kerkinud. Natuke üle küpsetasin ka, aga õnneks polnud valmis kooki süües seda aru saada, sest värske maasikatoormoos immutas põhja just õigeks. Maasikamoosi segasin ka natuke želatiini sisse, et moosikiht ka mahlasem jääks, mitte et kogu mahl imbub põhja sisse ja moosikihi asemel on kuiv pudi. Kõige peale läks vahukoore-kohupiimakreemi segu. Kaunistuseks riivisin šokolaadi peale ja oligi valmis. Hea, lihtne ja megamaitsev.


Sõbrannadega tähistamiseks tegin tordi. Vaatasin mitmest retseptist ja panin mulle sobivad osad kokku.
Põhjaks ja sisuks sain ainest siit. Väga hea blogi, millel ka edaspidi silma peal hoian, kui midagi küpsetada vaja. Kirsimoosi asemel läks värskuse andmiseks vahele vaarikatoormoos ja mustsõstrad. Marjad võtsin oma külmakirstust, nagu ikka. Plaan oli püüda peale ka ganachet teha, aga avastasin et olin nii šokolaadi kui ka vahukoorega valearvestuse teinud ja mõlemid olid otsas. Nii sai peale sõelutud kakaod ja natuke riivitud šokolaadi ja nii ta läks. See tort maitses mulle väga! Suhkrut panin ma igale poole vähem, kui retsept ette nägi. Kasutasin tumedat šoksi ja koos hapu täidisega oli kooslus minu jaoks super!
Välise ilu viimistlemine on mul muidugi veel väga nõrk koht. ei oska ma neid ilusaks laduda ja pärast ääri siledaks saada. Seal blogis oli juttu silikoonist tordivormist, mille sisse torti tagurpidi ehitada, siis sügavkülma panna natukeseks ja siis sealt välja võttes saavat ilusti siledaks katta. Kui näppu juhtub selline vidin, siis ehk ostan omale ka :)

Kodused karvased

Kirjutan vahepeal meie koertest ka.




Mona, meie pere noorim liige, kasvab mühinal. 20ndal sai ta 3 kuuseks. Eelmisel esmaspäeval kaalusime ta ära ka- 15,6kg. Kõrgust on meie juures oleku ajal päris palju juurde tulnud. Zulu saab tal kõhu alt juba läbi käia :)
Kolmapäeval käisime ka esimeses näitusetrennis. Händler tutvustas näituserihma ja sellega liikumist. Siis katsetati ka seismist ja jalgade sättimist. Esialgu oli Mona liikumises väga tubli, aga seistes kippus see pepu ikka vänderdama. Iga kiituse peale oli kohe nagu väike ussike. Aga natuke pusimist ja sai isegi ilusti seistud.
Korraga oli kolm kutsikat. Mona ja tema 2 venda. Händler tegeles iga koeraga kordamööda 2 korda. kõik tited olid teisel katsel rahulikumad ja seega sai paremini tegeleda.
Mona oli kõige kõrgem. Rinnalaiuselt olid vennad üle, aga meie preili oli teistega võrreldes kõrge jalaga.


Zulu on väike pärdik. Tema juba suudab lollusi genereerida, aga samal ajal on ta lihtsalt nii armas ja soe ja südamlik. Tuleb sülle ja norib pai. Vedruga on nad endiselt suurimad sõbrad ja naudivad iga hetke, mis nad kahekesi toas on ja saavad vabalt mängida. Monaga mürgeldades on ta juba ilmselges vähemuses ja peab alla vanduma. Vedruga on nad vähemalt enam-vähem samas kasvus, ehkki kass on paar kg kergem. Zulu on sinna 6kg kanti. Vedru oli viimati kaaludes 4.


Wilbu peab ka veel täitsa enam-vähem vastu. Kõhnaks on jäänud ja hästi rahulikuks, et mitte öelda loiuks. Söögiisu on endiselt väga hea, aga kaalu ei taha kuidagi juurde tulla, ehkki portsud on päris suured. Kõik käib läbi nagu vihmaussist aga tolku pole just kuigi palju. Tuju on tal üldiselt hea, aga energiat ja jaksu pole nii nagu varasemalt. Aga no proua on meil ju ka juba 10a täis. 9 märtsil sai. Uskumatu kui kiirelt on aeg läinud. Ma mäletan nii hästi seda aega, kui ma temaga koju sõitsin. Väike karvakera mu süles. Kuidas ta lemmik koht magamiseks oli minu jalgade juures ja öösiti puges mu voodiserva alla. See diivan, kus ma siis magasin, on meil jätkuvalt alles aga enam ei mahu ta sinna serva alla kohe kuidagi. Nüüd on ta lemmikkoht kamina ees või meie voodi juures. Mulle ikka võimalikult lähedal.
Kaks korda on ta tervis nii kehva olnud, et olen kaalunud eutanaasiat. Need ei ole toredad mõtted. Üldse mitte. Aga päris kindel olen ma ka selles, et ma ei taha tema piina. Ma ei taha, et ta peaks valudes kannatama või minu nõrga iseloomu pärast aegamööda surnuks nälgima. Paraku on aga just see viimane oht päris reaalne :( neljapäeval on arstivisiit. Siis saame targemaks.


I tellis koertele aediku ka ja pani selle üles. Kuna Wille pani hommikul üllatuslikult aiast plehku, siis me ei julenud teda esikusse jätta ja ta jäi õue aedikusse. Mul on nii hea meel selle aediku üle, sest Wilbu ei pea sellistel puhkudel enam ketis olema. Tuppa ei saa teda panna, kui on oht, et ta midagi endale sisse mugis. Kõhulahtisus ja oksendamine pole just parim asi koristada. Õnneks on tal nüüd päris viisaka suurusega aedik, kus on tal kuut varjuks, OSB-plaadist alus kuudi ees pikutamiseks ja veel niisama vaba pinda ka. Ainuke väike mure on, et vesi külmub päeva peale ära. Panin hommikul sooja vee talle ämbrisse, aga kui on ikka miinus väljas, siis see jahtub ja jäätub peagi ikkagi ära.

Viimased trennid ja võistlused veskas.

Kuidagi on juhtunud nii, et pole päris jupp aega kirjutanud. Nüüd siis hunnik juttu takka järgi.


Hüppetrenn 8.03


Ma ei mäleta enam mida või kui palju me hüppasime, aga mäletan seda emotsiooni. Ma sain soojenduses liikumise heaks. Sain ta sääre ette. Ristil käkerdasin, nagu ikka, aga edasi oli väga mõnus. Sellise tundega võiks parkuuri sõita. Hobune liikus heas rütmis, nägin samme ja ta vastas säärele. Süsteemi teise pani R päris kõrgeks. Umbes 110 ma arvan. Õnneks mul on mingi teema sellega, et ridade ja süsteemide peal ma viimase tõkke kõrgust väga ei karda. Kui esimesele hästi peale saan, siis edasi pole nii hull. Aga mul oli täitsa hea tunne. Esimest korda selle hobusega oli tunne, et nii lähenemisel kui ka hüppel on ta mul jala vahel ja ma ei lehvi seal ringi nagu märg pesu. Tundsin kuidas ka lennu ajal püsis jalg paigal ja ma suutsin ise hobusega koos olla, mitte et tema hüppab ja mina olen omaette nõme :D See tunne tuli peale seda kui ristist lattaed sai. Esimest korda käkkisin ära aga siis käis mingi klõps ja ta oli jala ees ja liikus mõnusalt. Tõkete ees ma nägin sammu ja sain rahulikult peale saata. See oli nii niii äge tunne. G ja K tulid vaatama ka aga nad nägid vaid viimaseid 2te korda, kui ma süsteemi tulin. Ka kõrvalt olla asi täitsa hää välja paistnud.








12.03 Veska Harrastajate võistlus.
Läksime H-ga koos ja tema otsustas laadimised ja muud ajad. Äratus oli 4:30 Kes mind teab, see teab, et see oli pääääris karm :D
Kohale jõudsime õigel ajal. Õppisime raja. Kuna ma olin 47s, siis vaatasime esimesed 15 ära, Küsisin alt mitmes soojendama lubati ja see oli 28s. Võistluste tempo oli sel hetkel ilus klassika, ehk u 2min võistleja peale. Seega oleks pidanud mul olema u 30-35min hetkeni, mil mind soojendama lubatakse. Läksin abilisega hobust panema, et varakult sammu käima saada. Ma ei saa aru kuidas, aga ma jäin hiljaks :S sain 3min sooja teha. Väikesel platsikesel ei saanud kordagi teda edasi sõita ja ta lihtsalt ei vastanud säärele. Üldse ei vastanud. Parkuur oli õnneks megamadal. Parkuuri ajal pingutasin elu eest, et ta reageerima hakkaks, aga no ei. Ei saanud hakkama. Pooltele paterdas alla ja mina olin lappes. Enamus ajast korjasin ratsmeid kätte tagasi. Nii häbi oli. Hobune on aga õnneks aus ja vähemalt 1 asi tuli mul välja- käe järele andmine. Hoidsin nii pehme käe kui veel võimalik ja tegin suured pöörded, et ehk saan teda natukenegi edasi sõita. Tulemus oli puhas aga üsna aeglane sõit. Olin kindel, et head nahka sealt ei tule. Pakkisin oma muti treikusse heina nosima ja vahetasin riided ära. Ja siis kui võitjaid rivvi sätiti selgus, et olin IV auhinnalisel kohal. Läksin autasustamisele nagu hilpharakas. Niiiiii häbi. Kohutav. Kohtunik riidles ka, aga ma vabandasin end faktiga, et sellise käkerdamise peale rajal ei tule ju mitte eluilmaski selle peale, et peaks mingit tulemust lootma. Sain armu aga no seda viga, et ma puhta sõidu korral ratsasaapad ära võtan, ei tee ma vist küll enam kunagi. Elu ikka õpetab.














P ja E ratsastus suurega.
Pühapäeval ma olin niiiiii väsinud. Kordetasin suurt ette päris pikalt, sest mul lihtsalt ei olnud jaksu sõita. Traavis ma ei suutnud kuidagi ennast korda saada ja ilmselgelt polnud ka hobuselt parimat sooritust loota. Galopp oli aga üllatavalt hea. Ta püsis eest päris hea ja koondas ise ilusti. See oli nii tore! Ma olin väsinud ja läbi ja siis ta kinkis selle ilusa ja hea galopi osa mulle :) See tegi tuju heaks.
Kuna ta tegi koplis omale jala peale augu ja see on natuke paistes, siis kordetasin ka esmaspäeval igaks juhuks ette. Tahtsin olla 100% veendunud, et ta ei lonka ega hoia seda jalga. Ei longanud ta ühti, vaid jooksis hoopis oma energiat maha :D
Ja ta oli sõidus väga väga hea. Lausa uskumatult hea. Tuli traavis eest kergeks, viskas eest isegi jalgu :D Ma lihtsalt istusin ja nautisin. Galopis oli ta sama hea nagu eelmiselgi päeval ja kogu trenn oli puhas rõõm. Tegin igasugu harjutusi ja lõpetasin ära, sest mis ma tast ikka kiusan, kui ta on niigi nii tubli.














Hüppetrenn 15.03
Esmaspäeval ma võtsin julguse kokku ja küsisin, et kas ma võiks kodus äkki 90cm võistelda. R ütles ei ja põhjus oli ka igati loogiline. Me pole nii kõrgeid trennis hüpanud. Need üksikud kõrged rea v süsteemi lõpus ei loe, sest ma ei pea ju neile ainult peale sõitma. Lähenen ma ikkagi ju madalamale kõksule. Igati loogiline, aga no ma olen seda tüüpi, et küsin ikka. Kui ei, siis ei ja ma ei hakka manguma. Aga küsimata ma ka ei saa jätta :D
Eile siis aga pani R mind proovile. Soojendusel ristikest ei olnud ja alustasime kohe lattaiaga. Üsna kiirelt olid tõkked 80cm kanti. Tunne oli hea. Mõned vead tulid ikka sisse, aga õnneks polnud need enam hiigelhaugi mõõtu, vaid pigem sellised tobedad eksimused. Ja siis pani ta ühe lattaia minu jaoks ikka väga kõrgeks, mõõtis selle ära ja teatas, et see on täpselt meeter. Tule!! Õhhhhh oli siis vaja öelda onju... Pablasin küll aga läksin. Ajasin hobuse suurest hirmust liiga üle ja sain kohe pähe selle eest :D teisel katsel võtsin asja juba rahulikumalt ja siis tuli kõik väga hästi välja. Süda hüppas rinnus, et ma sellega hakkama sain ja olin päris kindel, et trenn on selleks korraks läbi. Aga ohh ei...
R kruvis ka süsteemi teise üles ja siis veel ühe lattaia. Okser, mis enne tundus mulle päris suur ja mille kohta ma arvasin, et ta paneb selle mule kindlasti madalamaks ja kitsamaks, tundus korraga üsna väike. Tulin seda kõrget aeda teiselt poolt ja kohe süsteemi otsa. Esimesel katsel ei saanud sammu klappima ja jäin liiga palju sebima. Teisel katsel sain pöördes käe pehmeks ja koostöö hobusega paika. Niiiii hea hüpe tuli. R hüüdis ka, et vot see oli hea! Süsteem tuli ka hästi ja sain kiita. Esimesele läks natuke lähedale ja tegi tagasihoidliku hüppe. Jõudsin aga sisse istuda ja edasi saata ja C lendas nagu pegasus. See oli nii äge. Siis tulin veel raske pöördega rea. 3 fuleed kaare peal, Aed ja okser. Kui ma aia peal veel korraks mõtlesin, et uhhh pääris kõrge, siis okser tundus nende aedade kõrval täitsa kutsuv. Kõik klappis! Sain aiale hästi peale. Pehme käega ja hobune sääre ees. Õhus juba avasin käe ja näitasin vaikselt suuna kätte. Ise vaatasin ka juba õhus okserit ja hästi sujuvalt sain sinna täpselt õigesse kohta pihta. Sain kiita ja oligi kõik.
Mul oli endal ka selline adreka laks ja õnnetunne. Ma pole vist aastaid nii kõrgeid hüpanud ja see tunne, et ma ei värisegi nagu haavaleht ning jõuan isegi mõelda oma tegevuste peale. See oli nii super. Mul oli sel hetkel nendest võistlustest täitsa ükskõik, kui ainult saaks selliseid trenne veel, kus ma leiaks selle hea rütmi ja koostöö. Kui ma ometi saaks aru mida ma täpselt teen, et see klõps ära käiks. 2 korda on see nüüd nii olnud ja ma ei taba ära seda asja, et mis asi see "SEE" täpselt on, et mis ma tegema pean.
Igatahes tundus et treener jäi ka rahule, sest muhe muie näos ütles ta mulle, et ta ei luba midagi, aga räägib asjad läbi, et vb... väga väga vb ma ikkagi lähen laup starti. See peaks täna selguma. ma loodan.


Igatahes ma olen väga-väga rahul, et ma seal trennis käima hakkasin. Mulle sobib R treenerina väga hästi. Ta on just piisavalt karm ja kuri, et ma ennast kokku võtaks. Samas annab ta ka iga kord teada, kui ma olen hästi hakkama saanud ja see aitab mul natukenegi enesekindlust ja eneseusku kasvatada. Ta näeb ära kõik mu vead ja ütleb need ka kõik välja koos juhistega, mida ma tegelikult oleksin pidanud tegema. Kindlasti kulub päris hea jupp aega, et kõik mu tüüpvead välja juurida ja õiged võtted kinnistada. No näiteks et potisangu ei oleks. Ja et ma ei tõstaks käsi liiga kõrgele. Et ma hoiaks lähenedes keha piisavalt taga ja pumbamaja asemel sõidaks hobuse sääre ja puusaga enda alt välja. Need on põhilised asjad, millega pean enda kallal tööd tegema.

Trenni, trenni ja veelkord trenni.

Keha hakkab vaikselt regulaarse koormusega harjuma. Enam ei ole peale igat trenni kõik kohad haiged. Samas koos selle harjumisega on sisseharjunud vead endast märku andnud. Kui esimesed trennid olin ma nii nõrk ja vedel, et suutsin ainult istumisele mõeldes ennast sadulas enam-vähem normaalsena tunda, siis mida aeg edasi seda vähem ma istakuke mõtlen ja sealt algab 100 jama. Kõige suurem viga on see, et ma hakkan kätega kompenseerima seda, kui mu kõhulihased mind alt veavad. Jään ennast ratsmest toetama ja see on väga suur jama. Paar trenni tagasi mõtlesin, et miks ma küll ei saa Suurt pehmeks. Kangutab ja istub eest peal ja nii raske on. Olime väikeses koolisõiduaias ja otsisin vigu igalt poolt, aga et oleks enda peale mõelnud... no kus sa sellega. Õnneks tegi A suu lahti ja ütles, et ära jää hoidma eest. Tee poolpeatusi ja siis saab korda. Loomulikult saigi. Aga ma olin seal väikesel platsil keerutades unustanudki ennast keerama ja veel hullem- käega keerama. Panin ennast korda ja ennäe imet... hobune oli ka kohe hoopis-hoopis toredam koostööpartner.
Järgmine trenn peale seda vaevas mind kõhuvalu ja sõit oli selline poolik. Võtsin siis aja maha ja tegin mitu päeva ainult üleminekuid, kuniks sain selle mõnusa tunde jälle tagasi, mis ma korra juba leidsin. Esmaspäeval kordetasin ette, sest ta oli mitu päeva puhanud. Peaaegu 20min lasi ta auru välja. Kekutas ja möllas. Siis aga rahunes, tegime mõned üleminekud ja sõita oli väga tore. Keskendusin istakule, oma käte õiges kohas hoidmisele. Tegin üleminekuid ja küsisin vasakule pehmust. Lõpuks oli väga mõnsa.


Hüpanud olen nüüdseks kolm korda.
Esimene kord oli kaos nagu ikka. Ma ei mäleta kas ma juba kirjutasin sellest ka, aga topelt ei kärise. Igatahes ma värisesin ja paanitsesin ja olin igast otsast nõme. Tegin mitu hiigelhaugi ja siis häbenesin silmi peast välja.
Teises trennis sain pikemalt sooja teha ja sain hobusega palju paremini jutu peale. Tegime hästi vähe hüppeid ainult ühel tõkkel. Alguses rist ja siis kohe u 85cm lattaed. Ristil sain hea tunde kätte. Isegi hakkasin aru saama kuhu ja kuidas ta oma jalad paneb. Kui ristist lattaed sai, siis ehmatasin ära ja pisarad tulid silma. Vihastasin enda peale. Treener muigas, et nooooohhh värised ka juba.. Noogutasin, sest kui ma oleks rääkima hakanud, siis oleks vist tönnima hakanud. Surusin hambad risti ja läksin. Ma ju tean, et see hobune hüppab ja kogu see jama on minu peas kinni. Esimene kord oli väga vastik tunne, sest ma ei näinud sammu, hirm oli nahas ja ma ei teadnud mida teha. Hoida, sõita, oodata... Treener aga hüüdis, et sõida edasi ja jalad peale. Väga võõras on mulle see edasi sõitmine... Ottokat pidin ikka hoidma või siis vaikselt ootama. Ja no kuidas ma sõidan, kui ma ei saa sammudest aru.. Kuulasin treenerit ja surusin jalad peale. Ja ma sain aru, miks ta nii ütles. See hobune ei lähe laiali, kui pehme käega olla ja tagant mitte kütta, vaid lihtsalt hoida tempot ja viimased sammud tõkke ees natukesekene juurde suruda.
Kolmandal katsel sain pöördes tempost aru, istusin vaikselt ja kui tõkkeni oli umbes 3 fuleed siis saatsin jalaga juurde. See oli täitsa hää tunne. R oli ka rahul ja tegime suunaka. Siis oli juba natuke lihtsam. Tegime veel 2 kõksu ja oligi kõik.
Kolmas hüppetrenn oli aga kombinatsioon kahest eelmisest.
Ristide peal sai üks kala ikka tehtud- ronisin ise enne hüppele ja siis olingi hopsti kohe kõrvade vahel. Oiiiii kui häbi. Sain sõimata ka- igati asja eest :D
Siis ajasin ta natuke liiga palju edasi, sest ma ei saanud kuidagi seda head sääre ees tunnet kätte. Kuna ma ta aga hoogu ajasin, siis tekkis jälle tõkkele minnes hull eest kinni hoidmise instinkt, mille tulemusel ei saanud hobune ka oma tööd teha. Jälle sain riielda. Mulle kohe meeldib kui treener näeb kõik mu lollused ära, ütleb need mulle otse näkku ja siis ütleb ka kohe sinna otsa, et mida ma siis pean tegema. Konstruktiivne kriitika on hea, aga õiged tegutsemisjuhised on veel paremad ;)
Lasin käe kõvasti pehmemaks, püüdsin keskenduda juhtimisele ja ühtlasele rütmile. Lugesin vahepeal omale kõva häälega rütmi ette just tõkke ees, et ma ei hakkaks tagasi sikutama või liiga palju edasi lükkama. Et säärt oleks just nii palju, et ta tõkke poole haaraks. R-le ei meeldi, kui hobuse seljas jutustatakse ja siis ta norib mo kallal selle lugemise pärast. Aga samas pole see just riidlemine vaid selline sõbralik tögamine. Nalja peab ju ka ikka saama.
Penerolli tulime ka. Mulle penerollidega read meldivad. Oli 2ne peneroll, 6,5m vahe ja okser. Alguses oli see jube kõrge, aga õnneks pani R selle alla. Käed tõusid mul üles, aga muidu oli okei. Penerolli peal oli natuke imelik olla seal seljas, sest hüpped tundusid kuidagi kiirustavad ja lamedad, aga samas okseril oli selline korralik pallikese põrge. Tulime vist 2 korda kui okser kõrgemaks tõsteti. Hüppasime seekord teise neiuga kahekesi ja kuna tal hobune oli kaua puhanud hüppamisest, siis tema kõrgemat ei tahtnud tulla. Mul käis jälle jõnks südame alt läbi, aga vaidlema ma ka ei hakanud. Panin aga Cesule hääled sisse ja tulin. Õnneks õnneks nägin sammu ja sain ta ilusti jala ette. Kuna ma aga keskendusin oma jalgadele siiiiiiis käed tulid üles. Kästi uuesti tulla ja käed paika saada. Tulin ja sain.
Trennis oli nii häid kui halbu hetki. Mul on hea meel, et halba polnud palju aga kripeldab see, et ma ei leia seda õiget tempot üles. Ei leia seda õiget tunnet, et kuidas see hobune kõige paremini toimib ja oma osa tööst ära teha saab. Ma ei oska teda usaldada, sest ma ei tunne teda. Ja ma ei saa ennast ka usaldada, sest mina olen mina ja panen pange rohkem kui tohiks :D
Eile sain temaga ratsastada ja oii kui hea meel mul oli. Sain ta korraks sirutama, aga ta oli just seal lävepakul. Polnud üle ratsme, aga polnud ka päris lõdvestunud. Kui eest küsida proovisin, siis läks jälle lühikeseks ja pingesse. Pusisin ja katsetasin aga lõpuks oli niiiiiiiii hea. Surusin oma jalad taha poole. Piinasin oma kõhulihaseid täisistakuga. Aga ma sain ta pehmeks ja siis ta oli nii tore :) Ma nii nii niiiiii väga loodan, et ma saan temaga tihemini ratsastada. Ma usun, et see aitaks kõvasti kaasa ka hüppetrennides ühise keele leidmisele.

Tööga tuleb armastus

Oi kui tore on jälle ratsutada! Tore on trenni teha! Ma tunnen kuidas ma olen nii palju parem inimene, sest mul on jälle olemas võimalus oma akusid laadida. Saada ise ka emotsionaalselt midagi sellest hobuseasjandusest, mis mu ellu rohkem rõõmu ja energiat toob. Ärge saage valesti aru. Mulle väga meeldib treeneritöö ja trenni anda aga see on selline asi, kus ma annan endast nii palju kuid tagasi ei saa. Raha on jah vaja aga see ei tee minust paremat naist oma mehele ega paremat ema oma lastele. Kui ma ise ratsutan, siis see oleks nagu teraapia, mis teeb minust parema inimese. Parema naise, parema ema. Eile ma läksin trennist koju ja ma olin lihtsalt õnnelik! Keha oli koormusest natuke väsinud, aga meel oli nii puhanud ja rahulik ja rõõmus. Musitasin oma meest ja tegelesin lastega. Valmis sai megahea õhtusöök ning lisaks kõigele oli ka uni nii mõnus ja rahulik.
Need on sellised igapäevased väikesed asjad, aga just pisiasjadest koosnebki elu. Just needsamad igapäevased tegevused on mulle stressirohketel perioodidel kõige rohkem peavalu põhjustanud. Kui olen vaimselt tühjaks pigistatud sidrun, siis ei tule hea söök välja, ei jõua ma koduseid asju tehtud ning mis kõige hullem, olen kärsitu ja kannatamatu oma laste ja mehega :( See on aga väga väga vastik olukord.
Ehk siis. Niiii äge on trennis käia :D








Natuke suurest totust ka.
Ta on väga äge hobune. Iga korraga, mis ma temaga sõita saan, saame me järjest paremini jutule. Järjest paremini suudan ma seal istuda ja sellega koos saan ka paremini asju küsida ning hobune neid asju teha. Ta on hea hobune. Ilmselgelt on ta saanud suurepärase ratsastuse, sest ta oskab ka M taseme elemente väga hästi, kui mina vaid oskan neid küsida. Jah, ta punnitab natuke silmu ja vahepeal vajub eest alla või siis hakkab kangutama, aga need viimased kaks on kindlasti osaliselt ka minus kinni.
Eile käis E ka mulle kaasa elamas ja see oli äge. Ta utsitas mind igasugu harjutusi proovima ja lõpuks tegin galopiküljendusi ja proovisin jalavahetusi ka. Küljendused tulid nii hästi! Jalavahetusi ei oska ma ise ilmselt küsida, sest 2x tulid need nii kergelt. Väga korrektselt ja ilma igasuguse pingutuseta, kuid rohkem ei tulnud välja. Ma kaotan ise istaku ja siis laguneb kõik koost. Aga oiii millise motivatsioonilaksu ma sain. Ma juba ootan, millal ma saan temaga jälle sõita, et uuesti proovida. Et proovida veel asju. Et saada oma istak paremaks. Nii tore on trenni teha. Lihtsalt super noh :)

Kõik on õige

Kooliralli on endiselt aktuaalne. Katsete tulemused on kõik teada ja näitasid laias laastus just seda, mis ma isegi ootasin. Õpitavad oskused on keskmised, isikuomaduslikud kõrged või väga kõrged. Eliitkoolidesse sisse saamiseks aga ilmselgelt sellest ei piisa ja ma oleksin pidanud DK-d ilmselt juba eelmine aasta kõvasti kodus õpetama hakkama, et ta oleks üle nende koolide nõutava lävendi küündinud, aga no ei ole minus seda drillseersanti. Juba esimestel katsetel kuulsin mida, millal ja mis mahus sealsed enam oma võsukesi ette valmistasid, siis sain aru, et olen ikka väga vales seltskonnas. Õnneks ei lasknud meie poja ennast kogu sellest trallist sugugi häirida ja võttis seda kõike mõnusa mänguna. Võib-olla isegi liiga vabalt, aga no vähemalt polnud mingit stressi või pisaraid, nagu seal paaril korral ikka näha sai.


Kooli minemata ei jää kellelgi, iseasi muidugi see, kuhu kooli ta määratakse. Ma ei karda kehva õppetaset. Kardan kehva seltskonda.
DK on selline aktivist ja hakkaja tegelane ning ma kardan et ta kipub igasugu lollustega kergesti kaasa minema. Endal pole veel seda oskust hinnata, kas üks või teine plaan ikka on mõistlik või mitte. Selgroogu iseenda eest otsuseid langetada on piisavalt, aga tihtilugu otsustab ta pigem ikka tegutsemise kasuks hoolimata sellest, kui see tegutsemine ka paras krutsk on.


Aga no eks elame näeme. Kui ikka vaja, siis saab ka kooli vahetada. Uus otsustamisaeg tuleb siis kui J jõuab kooliminekuni. Fakt on aga see, et sügisest algab meie perele uus ja põnev eluetapp.

Läbi raskuste..

Oi oii milliste raskuste.
Eile oli esimene hüppetrenn. Soojendusega läks kiireks ja ma ei saanud kuidagimoodi hobust jala ette. Ei saanud vastama ei eest ei tagant. Endal olid ka närvid läbi.
Kõksisime tillukesi riste aga hoolimata sellest suutsin ma üsna korralikult käkerdada. Kolmandal katsel paterdas hobune väga alla ja mina olin kõrvade vahel. Oi ma sain riielda. Igati asja eest. Püüdsin ennast kokku võtta ja sain kõigest üle, aga head tunnet ei tulnud. Mõnel korral isegi nägin sammu ja sain aru kuhu ta oma jalad paneb, aga just see ratsastuse pool oli väga nõrk ja poolik. Ma ei saanud teda painduma, ei saanud vastama. Edasi sõites ei tulnud tunnet, et ta oleks jala ees, vaid ta ainult jooksis ja kui tõkke ees pidin veel juurde sõitma, siis oli nii võõras olukord. Ottokal olen kogu aeg ju pidanud säilitama v tagasi hoidma.
Aga vähemalt ma sain aimu, et kuhu suunas ma pean tööd tegema. Ja mul on VÄGA hädasti vaja just selle hobusega ratsastada, sest ma ei saa talle üldse pihta ja mu enda tunnetus seal seljas on kohutavalt ligadi-logadi. Mul on väga palju vaja harjutada. Pean K-ga sellel teemal kindlasti täna rääkima, et ma peaks saama vähemalt 1x nädalas selle hobusega ratsastada, et teda tundma õppida ja ühine keel leida. Hetkel pole asi mitte ainult minu roostekihis, vaid selles, et ma ei suuda nii kiiresti hobusega jutu peale saada.


Peale ristikesi hüppasime ka rida, kus oli peneroll-1 fulee-okser. See ei olnud hirmus, sest selliseid asju ma millegipärast ei karda. Oleks see okser üksi olnud, siis ma oleks ilmselt paanikahoo saanud. Ja lõppu ühe lattaiakese koos all oleva filleriga ka. See polnud ka hirmus. Aga no kui oleks olnud, siis oleks ikka eriti hale olnud, sest see oli reaalselt vb 50cm ainult. Täiesti maasse kaevatud :D


Viimastel kordadel mingi tundealge hakkas juba tekkima tempo osas ja ka sammu nägemine oli enam-vähem. Samas ei saanud ma hobust lõpuni korralikult jala ette ja see oli nii vastik. Palju palju rohkem on vaja ratsastada ja just selle mõttega, et leida see õige rütm ja tunne, millega oleks mõnus ka tõkkele peale sõita.

Eneseületus

Käisin eile trennis. Nagu selgus, siis oli minu jagu suur totu. Ja selgus ka see, et ta oli viimane kord trennis kolmapäeval, ehk siis seisnud 4 päeva. Jama seisnes aga selles, et see konkreetne hobune kammib üsna sassi, kui ta töös ei ole.
Noooojahh... Süda värises sees aga midagi polnud teha ka. Panin külgratsmed peale ja kordele. G aitas mind. Nalja sai, peaks ütlema. Vahepeal tassis ta mind kordega ringi. Siis sain õnneks korralikumalt kannad maasse ja suutsin enam-vähem hoida. Iga krõpsu peale tuli ehmatus ja jobutamine. Keksis seal saba püsti nagu mõni araablane võiks teha :D Mõtlesin kogu selle tralli peale, et mina ei julge sinna selga minna. tegin plaani, et kui ma ka ei julge ratsutada, siis vähemalt teen talle korraliku kordetrenni ja hakkasin üleminekuid nõudma. Samm-traav, traav-galopp. Jälle tagasi sammu jne jne jne. Õige pea oli tal toss väljas ja juured all. Võtsin piitsa kätte ja tegime aga edasi. Ikka ja jälle suunamuutus ja üleminekud, suunamuutus ja üleminekud. Umbes 20-25min oli ta kokku kordel ja sellest viimased 10min jooksis juba väga ilusti. Keskendus mulle ja tegi käskluse peale nii üles kui ka alla üleminekuid. Mõtlesin siis, et pean end ikka kokku võtma ja sinna sadulasse ronima. G aitas niikaua hoida, kuniks ma külgratsmed maha tirisin ja igaks juhuks libiseva peale panin. Tal on komme oma suur pea üles tõsta ja siis minema kimada. Kui lippar peal, siis ta ei saa seda nii kergesti teha ja see annab väikese abi.
Ma polnud veel sadulasse jõudnud, kui K tuli ka ja utsitas aga, et mis te kurjamid kõik kardate siin. Marss sadulasse! Ja nii ma hakkasingi sõitma. Pean ütlema, et ta oli palju parem kui kolmapäeval. Vasakule oli ikka veel kange, aga mitte nii hull. Üleminekutel viivitas, aga vastas paremini. Aga mis mulle endale kõige rohkem heameelt tegi oli see, et minu enda tunnetus oli kordades parem kui kolmapäeval. Kui siis olid mul mõned head hetked, kus ma sain aru kuidas ma istun ja mida see hobune täpselt teeb, siis eile oli see tunne enamuse ajast. Kui küljendusi proovisin, siis läksid jalad paigast ära, sest ma ei suutnud enam sügaval sadulas istuda. Õlad sees ja sääre eest ära tehes aga tundsin ise kuidas ma suutsin ise õigesti oma raskuse toetada ja jalad püsisid ilusti omal kohal. G andis näpunäiteid ja tuletas mulle mu vigast vasakut rannet meelde, kui see kippus kõveraks vajuma. Ja tuletas meelde, et ma käsi sülle ei veaks. Ma olin endas väga üllatunud, et suutsin isegi ära istuda kogu trenni. Kahjuks ei saa ma päris õiges asendis siiski olla. Pean oma raskusekeset natuke rohkem taga hoidma, sest muidu on valus olla. Sellest tulenevalt aga töötab puus liiga palju kaasa ja see pole päris õige. Ma ise loodan, et kui mulle ka kõhulihased kunagi tekivad, siis saan oma puusa ka stabiilsemaks. Lipparit läks ka palju vähem vaja kui ma kartsin. Kui esimest korda sõites ta ikka lõi mitu korda oma pea lakke ja tassis mind ringi, siis seekord katsetas 2 korda ainult. Sain kiiresti reageerida ja kuna poole peal tuli ka muidu lõdvalt olnud libisev vastu, siis loobus ta selle triki proovimisest.
K lasi meil päris pikalt sõita. Olin ise päris hingetu vahepeal. Nad said G-ga hea kõhutäie naerda mu üle, aga no mul endal on ka naljaks, milline jahukott ma ikka olen. Ütlesin et ma pole isegi vorstike hetkel vaid pehme nagu maksavorst. Selle peale ütles K, et oota saa, varsti oled salaami :D Arvestades seda, kui haiged mul täna kõik kohad on, siis olen ma päris kiiresti salaami. Kui ainult jõuaks regulaarselt trenni.
Kui olin totuka ära pannud, siis ootasin veel K-d, et natuke asju arutada. Kuna ma niisama passida ei oska, siis andsin hobustele heinad ära. K jäi kogustega isegi rahule. Saime oma jutud räägitud ja tulin koju. Läbi nagu läti raha, aga tuju hea :) Jõudsin juba mõelda, et kui selle suure kolliga rohkem tööd teha ja ise ennast vormi saada, siis võiks ehk mõnel koduvõistlusel isegi A-skeemi tiksuda. Elame näeme.

Mida nädalavahetust. Koolikatsed, koerad ja ponid

No oli see alles maraton. Tööinimesed peaks ju nädalavahetusel puhkama, aga mina sain seekord joosta nagu orav rattas ja puhkamisest võis ainult und näha :D


Reedel, laupäeval ja pühapäeval käisin pojaga koolikatsetel. Laup oli lausa kaks kooli. Tore oli see, et saime pojaga kahekesi midagi teha ja ta ise ka võttis seda kogemust nagu mängu. Läks klassi nägu naerul ja tuli samasuguse rõõmsana sealt ka pärast teste välja. Laupäeval käisime kahe kooli katsete vahepeal Solarises kinos ja no see oli meile mõlemale mõnus aeg. Vaatasime multikat, mis pole just minu meepott, aga DK oli see suure vaeva nägija ja seega ilmselgelt sai tema filmi valida.
Natuke ma ikka mõtlen, et huvitav kuidas tal läks. Samas ma olen olnud tõeline lohh ema ja pole teda üldse õpetanud või treeninud kodus. Võib-olla oleks pidanud... Meie piirkonnakool on sikupilli ja sinna ma eriti ei tahaks teda panna. Kesklinna piirkond sobiks hästi just I töökoha, ujumistrennide ja vanavanemate elukoha pärast. Logistiliselt oleks meil väga palju lihtsam, kui DK kesklinna kooli saaks. Aga no ega ma enam ei sa midagi teha ja muretsemisest kasu pole, seega ootame ja vaatame. Läheb nagu läheb.


laupäeval toodi meie pere pesamuna ka meile koju kätte. Cane Corso kutsikas. Eile sai ta 8 nädalaseks. Ta on musta värvi, kaalub ca 10 kg ja on igati vahva plika. Võtsime ta kaasomandisse. Mingi kolm aastat tagasi äkki tekkis see mõte ja soov. Sai kaalutud asja ja kodus arutatud ning siis hakkasime kutsikat otsima. I vennanaine pidi aitama valida, kuna tema teab sellest koertemajandusest päris palju. Leidis ühe  paari, kes olevat kokku pandud ja kust oleks pidanud hea pesa tulema. Aga kutsikaid ei tulnudki. Ja nii mitu ja mitu korda. Mingil hetkel käis ta Venemaal ühte pesa vaatamas, aga emase asemel tõi sealt hoopis isase omale. Head emast ei hakanud silma. Ja nii ma umbes aasta tagasi lõin käega. Et ju siis pole ette nähtud.
Võtsime aega, mõtlesime ja otsustasime siis hoopis väikese koera kasuks. Et siis lapsed saavad ka tegeleda ja jalutada. Ja nii tuli Zulu. Ning nüüd, 2 nädalat tagasi siis äkki sain kõne, et nüüd on siinsamas Eestis pesakond, millel on head liinid ja ilusad kutsikad. Ja 1 emane tahetakse kaasomandisse anda. Ja nii jäigi meile 2 nädalat aega ettevalmistusi teha ja laupäeval tuli see juntsu meile koju :D No nagu ikka, et kus on, sinna tuleb juurde :D
Wilbu on staar! Ta on tõeline hoolitsev kasuema. Kamandab oma kahte kasulast ja läheb vahele, kui plikad omavahel jagelevad. Mõlemad kutsikad (Zulu on ju ka alles 7 kuune) poevad talle igal võimalusel kaissu magama ja nii meil  ongi vahepeal koerakuhi toas.
Õues väike must päntajalg veel on natuke arglik ja ettevaatlik, sest teised kaks jooksevad ja tormavad aga tema on veel selline natuke vedel :D Toas aga on juba julge ja tunneb end täitsa koduselt. 2 korda on juba ilusti õue ka küsinud, ehkki eks neid õnnetusi tuleb ikka ette. Sööb ta isukalt ja magades norskab :D Kuidas kasvamine edeneb, seda näitab aeg.

Hobustest ka. Mu kallis sõpsik sai oma laste kõrvale vaba aega ja käisime ponudega sammumaastikul. Hea melega oleks traavi ja galoppi ka teinud, aga pinnas oli nii vesine ja pehme, et see oleks olnud lauslollus seal muda sees muud, kui sammu, teha.  Väikesed märad olid nii toredad. Ma lihtsalt armastan neid ponisid nii väga. Tõelised stressimaandajad :) Ronisid läbi võsa ja läbi lompide. Kahlasid läbi vee ja kraavide. Kaks tõeliselt tublit maastikumasinat :)

Paha siga, mitu viga...

Küll mõni inimene võib ikka ohkida. Ei aita teda keegi, ei toeta teda keegi. Riik ei tee doteeri, toetajaid ei ole. Oi oi mis siis veel saab, kui haigeks peaks jääma või opile minema...
No taevane arm.. Mitte kellegi kohustusi ei tule keegi teine ära tegema. Igaüks ikka peab ise oma asjadega hakkama saama ja ise omale toetusvõrgu looma Sõprade ja pere näol. Ei ole nii, et suvaline keegi peaks tulema minu loomi niisama talitama, muru niitma või lapsi hoidma. Kui ise ei saa, siis tuleb palgata tööline ja kui seda ka ei saa, siis ehk ei peaks loomi pidama.
Ja siis veel kujutatakse ette, et ollakse seetõttu kuidagi eriline, et temakest keegi aitama ei torma. Loomulikult on tore, kui keegi võtab vaevaks ajada asja, mis ka laiemale üldsusele kuidagimoodi kasulik võiks olla, aga see ei tähenda, et selle missiooni enda kanda võtmisega kaasneb kohe ka üldsuse kohustus aidata ja toetada. Ise tahad seda teha. Ise võtsid selle asja omale ette, siis nüüd tee ja ära oota kogu aeg mingit taevamannat või mingit erilist tänu ei tea kellelt. Eestlane ei oska tihtilugu tänulik olla ka käega katsutavate asjade eest, rääkimata siis mingi abstraktse väärtuse eest, mida igapäevaelus omal nahal otse ei tunneta.
Oma kodu ja hobid tuleb ikka nii valida, et nendega tegelemine saaks ise tehtud ja et sellest oleks rõõmu. Töö ja äri tuleb aga niimoodi üles ehitada, et vajadusel saaks töö tegemiseks ka töölise palgata. Kui raha ei ole, siis peab olema tugev perekond või siga head sõbrad, kes tasuta teevad. Samas peab aga arvestama sellega, et sõbrad ka ei jaksa ikka ja jälle tulla ja niisama teha, kui neid samamoodi vastu ei aidata. "Mul on hobused... koerad.. lambad.. jne jne" ei ole siis mingi vabandus. Kõigil on oma kohustused. Ja kui mina saan oma asjade kõrvalt sulle appi tulla, siis ma eeldan, et häda korral tuled sina mulle ka appi. Saad oma asjad nii tehtud, et ka minu jaoks jääb aega. Kui ei saa, siis sitt lugu küll, aga mina sulle ka enam appi ei tule.


Igaüks peab oma vankrit ikka ise vedama. Ja ise valima, mis sinna vankrile panna või mitte panna. Kui liiga suure koorma kokku ahnitsed ja enam vedada ei jaksa, siis ise oled loll. Korralda asjad ümber. Loobu millestki või leia omale kõrvale kaaslane, kes tahab sedasama vankrit samasse suunda vedada ja ongi lihtsam.  Ohkida ja hädaldada, miks keegi ei näe, et raske on ja miks keegi ei aita.. jabur.

Vanad ja noored vigased

Müts maha kõigi ees, kes käivad täiskohaga tööl ja siis veel 3+ korda nädalas trennis ka. Ma käisin eile see nädal teist korda trennis ja ma olin õhtul niiiiiiii väsinud, et kui pikali sain siis vajusin madratsisse ja enam sealt välja ei saanud. Hommikuks ei olnud ka päriselt välja puhanud ja oleks tahtnud palju kauem magada aga no ei saa ju.


Aga ratsutada on tore. Eile sõitsin "suure totuga". Esiti oli täitsa hirm nahas kuulujuttude pärast, aga tegelikkuses oli päris okei sõita. Jah, natuke ta võbeles ja ehmatas asjade peale, aga ei midagi hullu. Vasakule oli mul raske sõita, sest ta kippus istuma jääma ja ma ei osanud kuidagi teda käe pealt ära saada. Tegin vist 100 üleminekut ja taandusi, et reaktsiooni kiiremaks saada, aga eest raskeks jäi ta mul trenni lõpuni. Tegime sääre eest astumisi ka ja oii kui kurjaks ma enda peale sain, sest ma lihtsalt ei suuda ise normaalne olla seal seljas. Olen ikka päris roostes. Vahepeal mõned korrad tundsin, kuidas sain kõhulihased õigesti tööle ja sellega koos ennast ilusti sügavalt sadulasse ning puusa tööle. Siis oli mõnus. Aga need hetked olid üürikesed kahjuks. Galopp-traav üleminekutel oli seda head tunnet rohkem. Vahepeal koondasin üle ja säär jäi lohakaks ja siis ta vajus traavile, aga üldiselt oli galopis tunnetus parem.
Jalutamise ajaks ronisin alla ja see oli suur viga. Maneežis oli teisi trennitajaid veel ja suure eluka hirmu taluvuse lävi langes allapoole arvestust, mistõttu tõmbas ta mul 3 korda käest lahti. Õnneks taipasin ma ratsmeid mitte üle kaela võtta ja seega jäid valjad ja muu varustus terveks. Pool teed talli keksis ta mul külg ees ja oli rohkem 2 kui 4 jala peal, aga siis lasi teine sõitja meid eespool minna ja ta rahunes natukene maha. Turvaliselt boksis vaatas mind sellise nunnuka näoga, nagu tema poleks mitte midagi teinud. Totu noh.


Kui mul esmaspäevasest trennist andsid lihased tunda, siis täna ma tunnen üle kere tõelist väsimust. Lihased on ka valusad, aga üleüldine väsimus on ka päris suur. Pole enam üldse trenniga harjunud ju. Aga no nüüd jääb pikem paus jälle sisse, sest R-P on DK-l koolikatsed ja siis ma jooksen temaga mööda neid ning muid asju on ka kuhjunud hullem hunnik, seega ma lisaks enam ise trenni ei jõua.


Eile juhtus veel huvitavusi. DK kukkus oma lõua lõhki. Õnneks mitte väga hullusti, aga auk oli sügav ja servad koledasti laiali, seega läksid nad issiga peale J koju toomist ikkagi traumasse ka. Ujulas oli uitama läinud ja libises ning pani matsu. Kukkus lõuaga kuhugi otsa ja oligi auk sees. Plaaster pandi seal peale, aga kuna haava servad olid nii laiali, siis läksid nad issiga seda ikka arstile näitama. Õmblusi ei tehtud aga pandi haavateibige ilusti kokku. 8 päeva märjaks saada ei tohi. Armid pidavat meest kaunistama. Loodan et see nii on, sest sellest jääb päris korralik arm. Poja ise oli ka päris õnnetu ja nuuksus. Õnneks ei tehtud talle traumas enam haiget juurde ja hommikul oli ta juba täitsa enda moodi :)

Treenerikutse sai pikendatud

Ei peagi püssi põõsasse viskama.  Ei tea kas komisjonil hakkas must hale või nad tõesti saidki aru, et mulle tegelikult meeldib treeneritööd teha, aga minu elus on olnud aeg, kus minu tahtmised ei ole olnud pooltki nii olulised kui lapse tervis.
Tore on see, et JK kasvab ikka järjest tugevamaks ja tublimaks. Nüüd viimane kord olime kõik haiged. I on siiamaani, sest tema jäi viimasena. DK on sellest nädalast aias tagasi aga J on veel vanaema juures, sest ma ei julge teda veel aeda viia. Ta natuke veel köhib ja no ma ei julge. Ise olin ka täitsa sirakil. Oiiiii kui paha oli olla. Kohutav. Hakkasin isegi AB võtma, aga jätsin selle kuuri pooleli. Köhimise ja palaviku kohalt tegi rohi asja paremaks. Enesetunne läks aga järjest halvemaks. Pea käis ringi, nõrk oli olla ja pidev metallimaitse oli suus. Vastik.
Eile tulin jälle tööle. Pea on veel selline kummaline natuke ja kiiremad liigutused lõpevad pearinglusega, aga muidu on täitsa okeika.


Eile käisin ratsutamas ka. Väga tore oli. Tõesti tõesti tore. Mulle usaldatud hobune ei olnud just mingi kerge "kahe näpu hobune" aga ta oli loogiline. Trenni tempo oli minu jaoks natukene kiire ja seega ma ei leidnud kuidagi seda aega rahulikult hobust tundma õppida. Tegin, mis treener käskis ja olin vakka. Alguses oli küll selline kohutav märja pesu tunne. Olin ise nii lappes seal seljas ja hea kui õige jala peale kergendatud sain. Poole trenni pealt aga tuli väike tundekene ka ja siis oli juba mõnus. Galopis sain ka päris hea rütmi kätte.
Täna lihased ikka annavad tunda. Trenni lõpus korraks oli paremas jalas selline tunne, et kohe kohe tuleb kramp, aga õnneks ei tulnud. Täna õnneks jalad on täitsa okei. Turi on valus ja tagumik :D Ja mis oli eriti tore.. saapad mahtusid jalga :D
Loodan, et saan õige pea jälle oma uue sõbraga sõita. Ta on selline paras iseloomuga tegelane, aga mulle meeldis.

No oled sa ikka tropp küll!

Oii nüüd tuleb üks korralik sapi pritsimine. Nagu me kõik teame, siis ilmselgelt "ootamatult" tuli talv ja Tallinna teed on lumest umbes. Ma ei tea, kas meil on siin riigis ka süsteem, et sahad teevad öösel tööd või hakkab nende tööpäev ka kell 8 aga igal juhul tundub, et see hakkab kell 9. Niikaua ei olegi ma veel kodust poja lasteaeda sõitnud, kui eile, aga mitte see ei aja mind kurjaks. Mind ajavad kurjaks imbetsillid, kel on ilmselt päris mitu ajukääru puudu, sest nad ei oska üldse arvestada ei teeolude ega liiklusvooga. Teistest kaasliiklejatest ammugi mitte.


Ei tea kas nad tõemeeli arvavad, et kui nad sõeluvad ridade vahel või kiirendavad nii, et paska lendab laias kaares, jõuavad nad kuhugi oluliselt kiiremini. Lambad! Teine seltskond veel suuremaid lambaid on need, kes iga hinna eest ka rohelisega ja ka kollasega end ristmikule pressivad. Vahet pole ju, et nad sealt ära sõita ei saa ja panevad nii terve suuna või ka lausa mitu suunda terveks tsükliks kinni. LAMBAD ma ütlen, lambad. Esmaspäeval ja teisipäeval ja ka eile olin ma korduvalt sellise jama tunnistajaks. Trügitakse nui neljaks ristmikule ja siis passitakse seal ülbe näoga teistel ees.
Täna hommikul aga kohtasin ma sellist tölli kohe päris isiklikult. Mul oli vaja tanklast välja sõita ja sooritada vasakpööre. Pean seda tegema igal hommikul, kui lasteaia juurest tööle sõidan. Senimaani on mulle seal alati väga kiirelt teed antud, sest paremale minejatel on ees valgusfoor ja kui see on punane, siis pole neil ju nagunii kuhugi minna. Täna oli täpselt selline seis: Ootasin mina oma vasakpööret suund sees. Paremale liikujatel oli 50m eemal olevas fooris roheline. Kõik liikusid- tore. Siis tuli sinna punane ja saba autodest kasvas kiiresti minu teeotsani. Autosid tuli veel ja siis üks mutt väga ülbe näoga sõitis ka saba otsa nii, et parkis ennast mulle nina alla seisma. No on ikka värdjas küll. Mis häda oleks tal olnud 4m tagapool seista, et ma vahelt läbi mahuks ja saaks vasakule minna. Vasakult tulijatel on ju samas 50m eemal olevas fooris ka punane ja mul oleks vaba tee minna. Idioot. Täielik idioot.
Tema taga olev autojuht jättis suure vahe sisse ja vilgutas mulle tuledega. Õnneks on see teeots seal niipalju lai, et sain tagurdada ja siis selle eide tagumikust mööda pressida. Viipasin käega mind läbi lasknud autojuhile, aga see eit võiks küll ravile minna.

Kes ei tööta see ei söö

Ja ongi minu lapsehooldus"puhkus" läbi. Eilsest olen tagasi kontorilaua taga ametis. Esialgu küll 0.75% koormusega, sest J on ju ikkagi 2 alles ja ta ei pea ka parematel päevadel pikka lasteaianädalat vastu. Hirmus värk. Või no nii väga hirmus ka ei ole. Kummaline lihtsalt. Jälle on meie pere elukorraldus pea peale pööratud ja logistiliste probleemide lahendamine muutub järjest keerulisemaks. Täna näiteks sattusid auto mõlemad võtmed minu käekotti, ehkki üks komplekt oleks pidanud I kätte jääma, et ta oleks saanud ise õhtul auto võtta ja lapsed sünnipäevale viia. Õnneks on mul võimalik töölt varem ära tulla ja need võtmed talle kontorisse kätte viia :)


Esimesed kaks päeva on tööl täitsa tore olnud. Koristasin oma laua enam-vähem ära ja loen manuaale. Üllataval kombel tunnen ennast täitsa koduselt ja tunne on tuttavam kui ma oleksin osanud oodata. Eks näis mis saama hakkab, kui sisse elamise periood läbi saab ja päris ülesandeid nagu vihma sadama hakkab.


Hommikud on kohutavad. Ma ei ole üldse hommikuinimene ja tõusmine on vaevaline. Pean kuidagi mingi süsteemi tekitama, et saaks ise üles ja korda ja lapsed üles ja riidesse ja et õigel ajal saaks uksest välja kah. Eile ja täna see õnneks ei läinud :D Kõik jõudsime küll õigeks ajaks lasteaeda ja tööle, aga seda napilt. Liiga napilt.


Seoses töö tegemisega.
Treeneriteemad on väga päevakorras ja ma täitsa igatsen seda asja. Ma tunnen kuidas lähiajal võiks leida mingi variandi, et saaks natuke grupitunde anda ja oleks õpilasi, keda võistlema viia. Ma võiks rahumeeli alustada täitsa algajatega ja siis samm haaval nendega tööd teha. Nagu ma ponikoolis lastega tegin. Arengu nägemine on väga motiveeriv. Õnneks on hetkel 3 noort kabjalist, kes peaks kõik hakkama tuleval hooajal võistlema. Veebruaris on kohe esimesed võistlused, aga ma kardan, et sinna me ei jõua. Plaanis oli märtsi alguses minna.
Ainuke jama on see, et ma ei taha draamat. Ei taha jagelemist, vaidlusi või intriige. Mul ei ole võimalik päris oma asja kusagil ajada ja seega oleks vaja leida koht kusagil koostöö vormis. Aga ma tõepoolest tahaks, et tegu oleks normaalse koostööga.
Kui on erimeelsusi, et need lahendataks läbirääkimiste teel. Et oleks ausus ja avatus. Igasugune susserdamine ja selja taga ussitamine ei ole minu teema. Ma ei oska ega jaksa sellega tegeleda. See on vastik. Üks võimalik variant on ehk lähiajal tekkimas ja ma kavatsen omalt poolt ka liigutusi teha, et asja uurida. Aga kas, mis või kuidas, näitab aeg.

Peeglike peeglike seina peal, kuidas sa küll vahel nii kõveralt näitad?

Vahel ma kohe ei saa aru, kust tuleb mõne inimese enesekindlus või eneseimetlus. Nagu kust kuradi kohast?? Ma tõe poolest ei saa aru.. Loen ja suu vajub ammuli..
Aga no võib-olla olen ise hoopiski imelik ja ongi normaalne olla iseendast superheal arvamusel. Pidada ennast ilusaimaks, targeimaks, osavaimaks jne jne. Et enesekriitika on ajast ja arust ning iseennast peab ikka upitama. Aga no mõnel puhul.. mõnes olukorras ma ei saa ikka aru...

Teistel teemadel. Mul tuleb üllitada 2 kirjatükki ette antud teemadel. Jah, KAKS! Kohutav :( Niisama loba ma oskan ajada, aga et mingi loogiline jutt kirja saaks, on vaja enneolematuid pingutusi. Nagu oleks jälle gümnaasiumis kirjandeid vorpimas. Kohutav. KO HU TAV.  Aga see on mulle päris tähtis asi ja ma kavatsen endast maksimumi anda. Täna ma jõin õhtusöögi kõrvale veini ja seega on juhe koos, aga hiljemalt homme hakkan asjaga tõsiselt tegelema. 15 on tähtaeg. Selleks ajaks peab kõik tehtud olema ja siis pole enam muud teha kui oma saatust oodata. Kes veel aru ei saanud, siis ma räägin treenerite taasatesteerimisest.

Kirjamälu om hää

Oi kurja kui hea meel mul on, et see blogi olemas on. Täna läks seda väga vaja, sest mu mälu on ikka väga kehvake. Mul on hetkel vaja oma viimase 4 aasta tegemisi kuidagi kirja saada ja laste kõrvalt on need 4 aastat olnud nagu üks pikk soru, kus pole päeval või ööl vahet ja nädalad ning vahel ka kuud on möödunud nii, et ma ei tea mis juhtus :s Eriti hulluks on läinud asi peale J sündi, sest see pidev tema tervise trall on ära hammustanud suuri tükke mu elust nii, et ma reaalsel ka ei saa aru kuhu kadusid kuud meie elust nii, et ma ei teinudki mitte midagi muud peale oma lapse eest hoolitsemise ja tema ravimise.
Ilmselt olen ma muidugi kanaema ka ja nii mõnigi teine ema saadaks oma mugula silmagi pilgutamata lasteaeda sellises seisus, kus ma J koju jätan ja aurukompressori järele haaran, aga no ma ei julge riskida haiglasse sattumisega. Need korrad seal voolikute all on olnud jubedad ja rasked, hoolimata sellest, et ta elu pole reaalselt ohus. Ma ei taha mõeldagi, mida tunnevad emad, kelle lapsed on päriselt ka võitlemas oma elu eest kusagil haiglavoodis juhtmete küljes. Wõehh. Meil on ikka see bronhiitide ja hapnikupuuduse teema päevakorras ja iga väikese nohu puhul tõusevad mul ihukarvad püsti, sest nohust saab vaid loetud tundidega bronhiit ja korralikud hingamisprobleemid. Õnneks!! on siiski asjad plika kasvades natukene paremuse poole läinud ja mõne nohu saame ka niimoodi ravitud, et see ei koligi kopsu.
Vajalik pneumokoki vaktsiin aga on ikka tegemata. Ilmselt ei saa seda enne suve teha, sest ei ole lihtsalt sellist hetke, et laps oleks 2 nädalat täiesti köha ja nohu vaba. 3-4 päeva jutti on meie tavaline taks. Aga no kaugel see suvigi enam on, eksole :D

Igaljuhul on mul ääretult hea meel, et mul see blogi on. Väga kasulikuks osutusid veel korralikud aastakokkuvõtted ning seega ma ikka võtan ennast mingi hetk käsile ja teen ka 2015ndast ühe korralikku kokkuvõtte. Palju aega see ilmselt ei nõua, sest palju muud peale plika ravimise ma ei teinud :D