Esimesena tegime täna natuke tööd Jonnyga. Natuke kordet ja natuke ohjamist. Jalg oli ponul juba parem ja enam ta ei longanud. Paljui ma teda siiski ei kiusanud. Esmalt sammu ohjates. Kui seda rohkem hakkan tegema, siis on vaja paremini libisevad nöörid kordedele lisaks, sest ta on eest nii õrnake ja pehme, et kui korde piisavalt kergelt ei liigu talle järele, siis ta rullib end liiga ära. Traavi ajaks panin pessuaa (mul pole õrna aimugi, kuidas seda õigesti kirjutama peaks). Eesmärk oli saada traav suureks ja lennukaks ning kui see saavutatud, siis lõpetasin ära. Käisime põllu peal ja sain ise ka korraliku trenni, sest tahtsin et ta saaks võimalikult otse liikuda aga siis tuli mul endal ka ju kaasa joosta :D Nüüd aasta lõpus on plaan Jonnil palju puhata lasta ja vaid natukene käia tegelemas. Uuel aastal aga juba uue hooga. siis on lootust ka ennast paremasse cormi saada, sest niimoodi temaga mööda põldu ringi joosta on päris väsitav :D

Teine oli Ottokas. Valge aeg andis võimaluse põllul sõita ja no hoopis teine hobune, kui eile. Eks nuriseda võiks, aga üldiselt päris hea. Galopis kiskus asi muidugi püssiks. Korra ehmatas ja siis oligi lennuk valmis. Plaanist mõnusat rahulikku galoppi sõita tuli sujuvalt tüli. Pikema seletamise peale jõudis ta aju ka tagasi kõrvade vahele ja saime natukene normaalset galoppi ka :) 

Panin talle 150se teki selga ja koos ponuga õue. Panin nad ühte aedikusse ja ei ühtegi piuksu :) Uudistasid ja nuuskisid niisama. Hiljem tuli ka paar kiuksu aga sellega asi ka lõppes. Ottokas näis olevat päris rõõmus selle üle, et vahelduseks on keegi ka temast väiksem.  Jätsin nad sinna ja läksin oma tänase kolmanda eluki järele.

T palus mul Aadut liigutada. Kuna mu põlv on valus ja Ottoka ajuvaba kihutamine ei teinud asja paremaks, siis tegin Aadule kordet. Sedelga peale ta nägusi ei teinud, aga pessuaa talle esialgu väga mokkamööda ei olnud. Natuke julgustamist ja rahustamist ja kõik oli ok. Galopis andis paar matsu tagant, aga kui see jubin kanna tagant kuhugi ei kadunud, siis loobus ta jonnimisest. Lõpuks oli traav hea ja pehme ning sellest piisas täiesti. Viisin ta tuppa ära ja nunnutasin natuke. ma olen nii harjunud, et Ottokas naudib seda sügamist ja kummi harjaga hõõrumist, et Aadu kerge hämming minu tegevuse üle tuli mulle paraja üllatusena. Ei saa öelda, et talle see just vastukarva oli, aga mingit erilist nautlemist ka ei olnud. Eks hobused ole erinevad ;)

Uued sõbrad

Kui hobune tuleb uude talli ja seega tuleb talle uued sõbrad leida, siis on see alati erinevate ohtudega seotud ja natuke keeruline ettevõtmine. Mitte kõik hobused ei saa omavahel läbi ja seega võib uue hobuse karja lisamine tekitada paraja jama. Täiesti tavaline on esialgu väike nagelemine ja oma koha otsimine aga vahel võib asi ka päris hapuks minna. Märale või ruunale on üldjuhul päris lihtne seltsilisi leida. Aga täkkudega on hoopis omaette teema. Arusaamatuste vältimiseks on nad tihti omaette koplis, kust on näha ka mõni poissmeeste punt, või kui teised täkud või ruunad puuduvad, siis tema haarem.

Mõltesime ja arutasime A-ga pikalt, et mis me Jonnyga teeme. Hoiame ta eraldi või püüame ta paari ruunaga tuttavaks teha, et oleks mõnus väike seltskond. Otsustasime, et proovime talle sõpru leida. Ta on nii nooruke alles ja teiste hobustega koos olemine oleks talle hea. Esmalt sai ta ühte koplisse pandud koos kahe noore ruunaga. Seal kasvas aga sõnelus üle tõsisemaks löömaks ja targem oli nad lahutada. Poss sai aga ikka paar laksu kirja ja nüüd lonkab ta kergelt esimest jalga. 

Katse kaks, ehk kaks suurt noort poisiklutti. Mõlemid on rahulikku tüüpi suured kolakad ja seega on Jonny nede kõrval kohe eriti pisike. Esmalt ta ikka kiuksus ja piuksus ja tahtis neile selgeks teha, et ta on vägev täkk, aga suured vaatasid teda nagu pisikest konna, kes teeb imelikku häält ja vehib jalgadega. Õige pea nende huvi kadus ja nad jalutasid minema. Ja seega ei jäänud ka Jonnil muud üle, kui olukorraga leppida ja oma uut koplit uurima minna. Ja nii ta saigi omale koplikaaslased. Hetkel on nad küll pidevalt jälgimise all, sest eks neid tülisid võib esimestel päevadel ikka ette tulla, aga ma väga loodan, et neist kolmest saab hea seltskond. 

Täna me tema valusa jala pärast trenni teha ei saanud, aga küürisin ta mudast puhtaks ja tegin kapju. Eelmise korra tegemisest oli suur kasu ja ta andis esimesed juba ise üles ja püsis väga rahulik. tagumisi pidin võtma, aga ta ei tõstnud neid enam suure ropsuga kõrgele, vaid rahulikult ja lubas minul määrata, kui kõrgele ma jalga tahan. Iga ilusa soorituse eest sai palju kiita ja väikese leivatüki ka. Ma olen väga rahul. Sain ka väikese sadulavöö ja sedelgat proovisin talle. Püsib seljas :D Panin pessuaa ka peale. Esmalt ta oli natuke kartlik tagant, aga tegime rahulikult ja peale paart ringi jalutamist tõin ta tuppa tagasi. 

Homme võtan ette pikema küürimise ja massaazi, sest tagumine ots on tal natuke pinges. Kui jalg kannatab, siis teeme natuke pikemalt sammu ja siis ühe mõnusa mudimise. Täna natuke näppisin ja ta nii hea meelega lasi seda teha. 

Ottost ka.

Ta on ikka tõeline kullatükk. Minu hea ja kallis eluk. Käisime sõitmas. Platsi pinnas on kaheldava väärtusega. Kohati on lombid ja nende peal ka jää, kohati aga juba natuke külmast kõva. Ottokas on sellistes oludes aga nagu keedetud spagett. Püüab jala maha panekuks paremat lapikest leida ja siis vingerdab igasse suunda. Vastik on niimoodi sõita aga mul ei olnud tahtmist ka teda väga sundida, sest pelgan selle jala pärast, mis tal valus oli. Tegime hästi palju üleminekuid ja lõpp oli täitsa söödav. Arvestades seda, et jälle on pikk vahe jäänud, siis oli poiss tubli. Natuke kipub eest raskeks minema, aga kui ise olen tähelepanelik ja ei jää eest peale, siis on ta nõus ise oma pead kandma ja siis on kõik  väga hea ;) Homme saan valges sõita ja lähen põllule. Seal on ühtlasem pinnas ja siis saab ka rohkem ühtlaselt liikuda.

Minu uus pisike hoolealune

Et siis ponipunn. Joonatan saab kevadel 4 aastaseks. Ta on seni end küll äärmiselt rahulikuna näidanud ehkki uute boksikaaslastega tutvust tehes natuke kiuksus ja piuksus. Vahva on teda vaadata, kui ta end suuremaks üritab teha :) Tõstab pea kõrgele ja ajab end nii uhkeks. Siis on ikka päris täkku moodi kohe.

Aga pisike on ta küll. 141cm kõrge ja turjast sabajuureni 110cm, kui sedagi. Sadulat tal ei ole ja olen valmis pikaks otsinguperioodiks. Samas pole sellest ka midagi hullu, sest palju tööd saab ära teha ka maast. Korde, topeltkorde, ohjamine. Ja käe kõrval tehtavaid asju on ju nii palju, et igav  ei tohiks meil küll hakata.

Eile tegime siis lähemalt tutvust ka. Puhastada laseb ta end ilusti, ehkki tagumise otsa juurest on natuke kartlik. Jalgu annab nii noore kohta päris ilusti, aga kasutan sama taktikat, mida ma Ottokaga kasutasin ja usun, et Jonni iseloomu juures peaks see väga ruttu mõikama hakkama. Minul on muidugi päris kummaline hobuse kõhu puhastamiseks kummardada, aga samas on eelis jälle see, et selja puhastamine on väga käepärane. Ulatub ta mulle ju ilusti kaenla alla, seega on ülevalt hea vaade ;)

Minu sedelgas on talle väga suur ja seega olen ühe lühikese vöö jahil, et saaks ka sedelgaga tööd teha. Eile aga kordetasin natuke lihtsalt nööriga, et näha kuidas ta käitub. Kordel jookseb päris hästi, ent natuke on suvel nähtud lennukus kadunud. Paremale poole on tal mugavam joosta ja sinna oli eriti galopp ilusam. Pikalt ma ei teinud. Nüüd enne pühi ei hakka ma mingit suurt koormust peale panema. Tegeleme natuke, et töö tegemise harjumust ikka hoida, aga tahan seda särtsu ja rõõmu juurde saada ning seega keskendun sellele, et trennid oleksid talle vahvad ja meeldivad. Tahan töötahet ja initsiatiivi tõsta, et siis uuel aastal juba süstemaatiliselt trenni tegema hakata ja lihastikku samm-sammult üles ehitada. Sadulat meil nagunii ei ole ja sellega pole ka kiire, sest hetkel ei ole ta minu arust sellises vormis, et ma sinna selga ronida tahaks. Seega on rahulikult aega sadula otsingutega tegeleda ja samal ajal teda tasapisi sinnamaani viia, kus ta minu raskust ilma ebamugavuseta kanda jaksaks.

Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud.

D-tervise saaga jätkub ikka veel. Oleme otsaga homoöpaatia juurde jõudnud. Peale esimest visiiti olid muljed kohati kummalised, kohati veel kummalisemad. Ma ei oska seisukohta võtta ja seega ma vist hetkel ei võtagi. Vaatan, mis saab. Esialgu saime mingeid terakesi. täpselt mille jaoks ma ei saanudki aru, aga otsustasin usaldada. Peamine oli vist kurdetud kehv söögiisu, mille turgutamiseks need mõeldud on. Selles vallas toimib küll. Esimestel päevadel oli muutus isegi väga märgatav. Nüüd hakkab asi stabiliseeruma. teisipäeval lähme uuesti, et ehk õnnestub ka köhaga midagi ette võtta.

See kuu olen enamiku päevadest tööl käinud ja see on olnud päris väsitav. kodus on asjad ripakil ja kuidagi ei jõua ma vajalikke asju tehtud. Oleks vaja kuidagi rütm sisse saada ja siis oleks kergem. Hetkel on aga kaos. Eks selle uue elukorraldusega tuleb lihtsalt harjuda ja küllap tasapisi loksuvad asjad ise paika.

Ja ma loodan, et see loksumine toimub ruttu, sest homsest läheb elu natuke põnevamaks. Ottokale tuleb uus sõber ja see tähendam mulle rohkem talli ja tagumikutunde. Pean saama sellise rütmi, et hobused saaks vähemalt 3x nädalas sõidetud. Hea oleks kui 4. Samas on elu väikelapsega ikkagi selline, kus väga ei maksa plaane teha, sest tahad või mitte, elu teeb omad korrektuurid.

Oma uuest hoolealusest räägin pikemalt siis, kui ta kohal on ja oleme rohkem tuttavaks saanud. Ehk siis homme ;)

:(

Otto on kallis ja hea. Trenni aga ei jõua, sest poiss on ikka veel haige.. Mõistus on otsas. Kurb ja valus ja paha on. Jonni ma ei jäta. Ei saa jätta. Homme lähen tööle ja siis panen uue aja jälle arstile, et saada saatekiri lastearstile ja edasisteks uuringuteks. Millal need vastuvõtud olema saavad ma ei tea, aga ega niisama passimine ka midagi ei muuda.
Kuniks poja pole köhimisest terveks saanud ei ole mul ka midagi väga toredat siia kirjutada. loodan, et varsti saab see jama läbi.

Viimasel ajal on elavat arutelu tekitanud seik, et ratsaliidu talvekarikasarjas on A klassides poniratsanikel ja lastel lubatud abiratsmed. treenerite ja kohtunike ühise arutelu tulemusena oli see idee käiku lastud. See on just selline teema, kus ei ole ühte õiget ja head lahendust, küll aga mitu erinevat osa, mida võrdselt kohelda ilmselt polegi võimalik. Kompromiss aga ei hakka kunagi kõigile päriselt meelepärane olema.

Ma ei ole abiratsmete vastane. Külgratsmetel on oma koht ja roll. Ja libiseval jne. Ise ma hetkel ei kasuta sõites ei libisevat ega muud. On säär ja ratse ja pikk stekk. Küll aga usun, et abivahenditele on oma aeg ja koht, kuid neid peab ka kasutada oskama. Õpetades kasutan ma abivahendeid päris palju. Esmalt kordet, kui väike ratsanik vajab käekõrval jalutamist. Kui saab juba suuremale korderingile minna, siis lisan ka külgratsme. Kui hobune on eelnevat niimoodi kordel tööd teinud, siis suunab külgratse teda allapoole ja lõdvestuse poole. See aga loob eeldused pehmeks ja stabiilseks liikumisesk. Ja kui ratsanik õpib traavi, siis on rahulik, pehme ja ühtlane liikumine selleks kõige parem. Lisaks panen ma hobusele veel pehme ilma klõpatsita jalutusnööri ümber kaela, et ratsanik saaks sealt kätega hoida. Seda kaelanööri kasutan ma päris pikalt. Niikaua, kui ratsanik ikka ja jälle tasakaalu kaotuse korral kätega haarata tahab, on see nöör talle abiks. Hiljem, kui sõidetakse juba lahtiselt traavi, siis on natuke peenem nöör ratsmetele lisaks, aga tuge pakub see just niipalju, et hobust suust ei rapsaks.
Uuesti tulebad külgratsmed mängu siis, kui on aeg hakata täisistakut õppima. Põhjus sama, mis esimste treevi õppimiste korral. Ühtlaselt, pehmelt tiksuva hobuse seljas on lihtsam esimesi kordi täisistakut proovida. Kui rütmitunne ja istakutunnetus juba tekkima hakkab, siis saab vaikselt ka ilma harjutada.
Aga võistlemina abivahendiga on hoopis omaette teema. Ühest külest olen ma igati nõus, et esimesed võistluskogemused peaksid võimalikult head olema. Mäletan omaesimesi kogemusi. Nii närvis, et jalad olid nagu keeduspagetid. Ratsmed ei püsinud kuidagi käes ja ükski lihas ei tahtnud sõna kuulata. Meile tol ajal mingeid abivahendeid lubatud ei olnud ja seega sai nii mõnigi kord skeem läbi sõidetud nii, et hobune lippas pea püsti mööda platsi ringi. Sellest tahan ma oma õpilasi säästa. Ja kui minu asimeste võistluste ajal sai päris korraliku hinde täpselt sõidetud ümmarguse voldi eest, siis täna seda enam ei juhut, kui hobune üle ratsme on. ja seda ka A klassis. Ma ei taha siinkohal vaielda hindamise aluste vastu, vaid lihtsalt nii on. Ja see ei ole halb. kahjuks on aga ka see fakt, et laps, kes teeb oma esimesi starte, ei ole pahatihti võimeline näitama hobuse parimaid omadusi lõdvestatud liikumises ja ühtlases allüüris.

Hoopis teine vaatenurk on aga korraldajad. Koolisõid võistlust korraldada on hulga kallim, kui takistussõidu oma. Ametnike, kellele maksma peab, on hoopis rohkem. Seega on vaja palju starte. Suuremate klasside sõitjaid meil palju ei ole, seega ei saa nad ju palju starte teha, seega ei jäägi muud üle, kui leida need võistlejad mujalt. Üks variant paljudest on lasta latt madalama, et meelitada võistlema ka neid lapsi, kellele muidu oleks see veel käeulatusest väljas. Mitte kõik lapsed ei kibele võistlema, aga on neid, kes väga tahavad. Samuti tuleb võistlemist ka õppida. Kui on loodud võimalus võistelda nii, et saab abivahendeid kasutada, siis kasutavad seda võimalust ka need, kes muidu tuleks starti võibolla alles aastate pärast. Korraldajale on igati kasulik, kui kohale tuleb palju rahvast.

Tõsti ka see teema, et kui abiratsmed on lubatud, siis kasutavad neid ka sõitjad, kes tegelikult saaksid ka ilma hakkama, aga konkurentsi eelise andmine teistele tõukab ka neid abivahendeid kasutama. Tõsi. Sest kui on olemas see oht, et kontroll kaob ja apsud tulevad sisse, siis parem karta, kui kahetseda, eksole..
Ühes suhtlusportaalis käidi välja idee, et julgustamaks võistlejaid abivahendeid mitte kasutama, peaks nende eest mingi karistuse määrama. Et võid kasutada, kui tunned vajadust, aga saad selle eest trahvipunktid. See idee ei olegi väga paha. Mulle tuli veel mõte, et kui oled mingi arv kordi juba selle hobusega mingi protsendi välja sõitnud, siis sama hobusega samas klassis enam abivahendeid kasutada ei tohi. No et kui näiteks väike Mari sõidab poni Bertaga A klassis kolm korda 57% täis, siis edaspidi ta Bertaga võisteldes abiratsmeid kasutada ei tohi. Seda ka siis, kui juhend abivahendeid lubab. Siis on tagatud see esimese meeldivakogemuse andmine ja ka see, et need, kes tegelikult ilma hakkama saavad, ei lähe kergema vastupanu teed.
Kindlasti oleks seda paras jura jälgida, et kes mis tulemusi on saanud, aga üks võimalikke lahendusi on see siiski.

Eks elu näitab, mis saab või ei, aga huvitav on kindlasti.

Köha nohu ja muud suguhaigused

Same old, same old..

Eelmise nädala algus ei olnud tore. D vaevles 4 päeva 39+ palavikus ja see tähendas unetuid öeid ka mulle. Käisime ka erakorralises ära. Osade proovide vastuseid ootan tänaseni. Hetkel on tal veel nohu ja harv köhatamine. Muudkui aga loputame ja loputame ja punast päevakübarat saab ka. Loodan, et varsti on ta terve ja kraps.

Mina olen aga tema pisikud endale korjanud ja nv oli väga raske. 

Isa oli hea inimene ja võttis poisi enda juurde. Laupäev möödus väänas võistluste sekretariaadis. 8st kohale ja 9st õhtul saime minema. Korjasin linnast naiskad peale ja vahetasin kiirelt riided. Edasi Toomase juurde tema sünnipäeva tähistama. Hoolimata peavalust oli väga tore. Istusime seal hommikutundideni.

Pühapäeval oli mul 2 tundi ja küll oli hea, et nad olid ennelõunal. Kui teine väike printsess oli läinud, siis hakkas sadama. Kui kodust pojale järele sõitma hakkasin, siis oli tuul juba meeletu ja vihma sadas.

Õhtuks oli päris möll väljas. Küll on hea see meie kaminpliit. Puud muudkui praksusid ja toas oli nii hea soe. Praegugi on tuli all ja hea on olla.

Ottokas käitus hoolimata nädalasest koplis puhkamisest väga viisakalt. Kui vaja, tiksus ilusti mööda rada ja teises tunnis oli nõus rahulikult paigal püsima, kuniks väike preili karuselli tegi. Pesin ta jalad mudast puhtaks ja panin ta natukeseks sisse kuivama. Kasu sellest muidugi ei olnud, sest väljas sadas, kui ta uuesti koplisse läks, aga õnneks on ta vihmatekk tõesti hea ja see peab ilusti ka karmimale sajule vastu.

Üldiselt olen kodune olnud. Plaanid on ilusad, et saaks tööl käia ja siis ka trennis, aga midgi pole ju parata, kui poja või siis ise pikali.

See haiguste jama on üks paras nuhtlus. Esiteks on hirmus tüütu, teiseks kurnav. Ja no olgu, olen ise haige aga laps.. Uhh. Ma tean jah, et ega ma ei saa teda mulli sisse pakkida ja kaitsta kõigi maailma hädade eest, aga ikkagi. Toidulaud on meil täitsa hea, ma arvan. Samuti saab ta punast päevakübarat ja vitamiine, kui ta haige ei ole. Õues peaks muidugi rohkem käima, aga no kuhu sa vihmaga lähed. Ma ei armasta külma aga poisiga õues käimise jaoks oleks väike miinus ja lumi igati teretulnud. Ja siis ei oleks nii must ja pime ja porine ka enam. Samas, kui ma saaks trennis käia, siis ma oleks nõus poriseid riideid kasima ;)

Laenasin ;)

1. Elu pole õiglane, kuid on ikkagi hea.

2. Kui kahtled, astu lihtsalt väike samm edasi.

3. Elu on liiga lühike, et raisata seda kellegi vihkamisele.

4. Sinu töö ei hoolitse su eest, kui oled haige. Seda teevad sõbrad ja vanemad. Hoia kontakti.

5. Maksa oma krediitkaardi võlg iga kuu tagasi.

6. Sa ei pea kõigis vaidlustes peale jääma. Lepi lahkarvamusega.

7. Nuta kellegagi koos. See aitab paremini kui üksi nutmine.

8. Jumala peale võib vihastada küll. Ta kannatab selle välja.

9. Alusta pensioniks kogumist esimesest palgast peale.

10. Šokolaadi asjus ei tasu vastupanu üritadagi.

11. Sõlmi rahu oma minevikuga, et see olevikku tuksi ei keeraks.

12. Sinu lapsed võivad küll sind nutmas näha.

13. Ära võrdle oma elu teiste omaga. Sul pole aimugi, milles nende teekond seisneb.

14. Kui suhe peab jääma saladuseks, ei peaks sa selles suhtes olema.

15. Kõik võib silmapilgu jooksul muutuda. Kuid ära muretse – Jumal ei pilguta kunagi silmi.

16. Hinga sügavalt sisse. See rahustab meeli.

17. Saa lahti kõigest, mis pole kasulik, ilus ega rõõmuvalmistav.

18. Mis ei tapa, teeb tõepoolest tugevamaks.

19. Õnneliku lapsepõlve jaoks pole kunagi hilja. Ainult et teine lapsepõlv on täiesti su enda teha, mitte kellegi teise.

20. Mis puutub selle poole püüdlemisse, mida tõesti armastad, siis ära lepi eitava vastusega. 21. Põleta küünlaid, maga pühapäevalinade vahel, kanna seda ilusat pesu. Ära hoia neid eriliseks puhuks. Täna ongi eriline.

22. Valmistu liigagi hästi ette, seejärel lase asjadel oma rada minna.

23. Ole kohe ekstsentriline. Ära oota vanaduspõlve, et lillat kanda.

24. Kõige olulisem suguorgan on aju.

25. Keegi teine peale sinu ei vastuta sinu õnne eest.

26. Lisa igale niinimetatud katastroofile klausel „Kas viie aasta pärast on sel mingit tähtsust?”

 27. Vali alati elu.

28. Anna kõigile kõik andeks.

29. Pole üldse sinu mure, mida teised inimesed sinust mõtlevad.

30. Aeg parandab peaaegu kõik. Anna ajale aega.

31. Kui hea või halb olukord ka poleks, lõpuks see muutub.

32. Ära võta ennast liiga tõsiselt. Keegi teine sind ju ei võta.

33. Usu imedesse.

34. Jumal armastab sind oma loomuse tõttu, mitte millegi sinu tehtu või tegematajäetu pärast.

 35. Ära püüa teha elule peaproovi. Ilmu kohale ja anna endast parim kohe praegu.

36. Vananemine on parem kui teine võimalus – noorelt surra.

37. Sinu lastel on ainult üks lapsepõlv.

38. Lõppude lõpuks loeb ainult see, et sa armastasid.

39. Mine iga päev välja. Imed ootavad kõikjal.

40. Kui me kõik kallaksime oma probleemid kuhja ja näeksime teiste omi, siis kahmaksime enda omad tagasi.

41. Kadedus on ajaraisk. Sul on juba kõik, mida vajad.

42. Parim on alles ees …

43. Mis tujus sa ka poleks, tõuse püsti, pane hästi riidesse ja ilmu kohale.

44. Anna järele.

45. Elul ei ole lehvi ümber, aga kingitus on see ikkagi.

Päevane kokkukirjutis

Olen tööl ja teen aega parajaks. Ma tean jah, et ei peaks tööl olles oma isiklike asjadega tegelema, aga tänased asjad said tehtud ja uutega ei taha enne nädalavahetust alustada. Esmaspäev on hea päev uute projektide alustamiseks.

Kuigi enam ei ole palju aega jäänud siin kontoris istuda, siis hea meelega oleks hoopis kodus. Nii palju on teha. Nädalavahetus tõotab tulla väga töine. Kui suudan tubli olla ja kõik plaani võetud asjad ka ära teha, siis on jälle suur samm edasi astutud.

Eile käisin tallis ka. Olime poisiga kodus ja hommikul oli mul isu minna. Mida aeg edasi, seda vähemaks jäksu jäi. Õnneks suutsin end ikka kokku võtta ja kui pojal uni magatud, siis kimasime talli. Ottokas on kullatükk. Ta tõestas jälle, et ma tegin õige otsuse, kui ei lasknud tal käest libiseda. Eelmisel pühapäeval tehtud asjad olid kõik ilusti meeles. Kui ma ise suudaks rutiinist kinni pidada ja trenni teha ja järjepidev olla, siis tema teeb oma töö alati laitmatult ära.

Kui hobune ei tee, mida sa talt küsid, siis on kaks võimalust:

Sa küsid valet küsimust.

Sa küsid küsimust valesti.

Mina olen vahepeal kusagil augus kinni olnud ja järjepidevalt küsinud valesid asju ja neidki valesti. Kurjaks ajab selline lollus. Õnneks aga pole ma agressiivse loomuga ja kogu see niisama kablutamine ei ole päris tühi töö olnud. Võhma on elukal maa ja ilm. Samuti reageerib ta hästi. Selle baasi pealt on hea temalt natuke rohkem pingutust nõuda, sest jõud ja vastupidavus on olemas. Oh ma juba ootan, et saaks jälle sõitma.

Kogu selle kupatuse juures on minu jaoks veel üks ääretult positiivne nüanss. Hoolimata sellest, et ma ise ei ole suutnud oma sõnade järgi tegutseda, viivad minu tõekspidamised ja meetodid siiski tulemuseni. Seda muidugi vaid siis, kui neid ka rakendada. Aga olgugi, et see rakendamise osa mul vahel natuke lonkama hakkab, siis minu jaoks on väga oluline see, et teooria, mille baasil ma tegutsen, on loogiline ja õige.

Vahepeal olin ma natuke segaduses ja kohati tundus, et ehk olen ma mõnda asja liiga ühest küljest vaatama jäänud. Kõigel on ju ometigi mitu tahku. Viimasel ajal on aga erinevad väikesed asjad siiski näidanud, et ma ei ole eksiteel ja pole seal kunagi olnudki. Olen lihtsalt olnud kohati natuke liiga mugav ja ka arg, et rohkem edasi pürgida. Olen jäänud pidama vahepunkti lootes, et seal on ka hea, mis ma ikka edasi trügin. Aga elu õpetab, et pikalt pidama jääda pole hea. Ikka ja jälle tuleb teha pause ja hinge tõmmata, asju seedida ja salvestada, aga siis on aeg edasi liikuda. 

Kui juba, siis juba

Ma tahtsin täna trenni minna, aga võta näpust. Eile õhtul tõusus pojal 39,1 palavik ja seega võin ma trennitamisest jälle vaid und näha. Kuna mul oli hambaarsti aeg, siis surusin oma uhkuse alla ja kutsusin I ema poissi valvama.
hambaarst puhastas ja laiendas mingeid kanaleid ca 1,5 tundi. 81 euri. Väga tore. Siis kimasin pooleldi halvatud näoga autot klaasivahetusse viima ja siis sealt tööle. Ei teagi miks, aga kuidagi raske oli tööl olla täna. Ma ei maganud hästi ja ehk oli väsimus selles raskes tundes süüdi.

Ja nüüd siis läks vesi ära. Ei teagi, mis viga. Ka on pump katki või on elektriga midagi seal kaevus. Eks ma homme valges püüan uurida. Homme tuleb veel I ema siia, et saaksin tööle minna. Siis võtan 1 päeva vabaks ja reedel uuesti tööle. Loodan väga, et poja saab terveks ja järgmine nädal aeda. Siis saan rahulikult pikad päevad teha, et oma tunnid see kuu ikka täis töötada. Oleks päris tore ju vahelduseks jälle palka saada.

Ja ma olen ikka kurb trennide pärast. Viimane kord oli nii hää kõik ja mul oli suur plaan, et mida teha trennis ja kuidas.. Kuradi murphy ma ütlen :(

Üle tüki aja tõeliselt hea trenn

Hobune oli täna ulmehea. Ma olin ise kaltsmärg ja vässu, aga väga hea oli. Aitäh Eliis! Minu puhul on ikka hoopis teine maik trennil, kui keegi kõrvalt vaatab ja ei luba poole peal alla anda ja samal ajal ka mitte närvi minna.
Soojendus oli ok. Mitte ideaalne, aga ok. Ette alla ja pehme. Natuke vajus vasakule jalale vastu, aga muidu oli ok. Siis hakkasime üleminekuid tegema ja küsisin samal ajal et oleks eest kerge ja tyleks tagant ilusti peale. Tal on kombeks hakata käe peale vajuma, kui kokku võtma hakkad. Kui eest küsida, siis tuleb rulli, aga kuklast jääb poolde vinna ja siis istub käe peale. Kui ise lõdvestan, siis ta kukub ka kohe kolksti alla, aga siis on ta liiga all. Viimasel ajal olen selle kallal pusinud ja täna oli lõpuks siis tulemus. Kõik 3 allüüri olid väga hääd ja üleminekud ka hääd. Vasakule oli isegi parem :D

Kui ma nüüd suudaks ise ennast ka kolkida ja selle tööga edasi tegeleda, siis oleks ikka täitsa hea. Pöidlad pihku ;)

Laupäev, 12.11.2011.

Kell on 10 läbi ja poja on oma toas voodis. Ta ei maga veel. Hüüab ikka ja jälle head und mulle ja uurib, et kas emme on ikka siin samas olemas. Wilbu on kamina ees keras. Toas on küll päris hea soe, aga jalad hakkasid külmetama ja panin uuesti tule alla. Vastu ööd ikka tuba soojaks, siis on hea soe öösel olla.

Veel on 100 asja, mis peaks ära tegema aga ma saan aru, et reaalselt ei ole kõike võimalik teha. Räägin homme isaga, kui ta mingi hetk ka siia satub ja püüan natuke asju arutada. Näis, mis on reaalne ära teha ja mis mitte. Viimasel ajal on mul mingi paaniline vajadus oma pesa nii hubaseks ja soojaks ja mugavaks teha, kui veel vähegi võimalik. Ei tea, kas tuleb väga külm talv, et mul selline paaniline soojustamise vajadus pidevalt hinge närib. Aga võib olla, et hoopis muud asjad närivad, aga elan seda kripeldust lihtsalt nii välja.. Mine sa tea.

Talli ei ole ma kuigi palju jõudnud ja tööle ka mitte. Jaaaa, ma olen jälle tööl. 1sest juba. Pool kohta aga annab piisavalt mänguruumi ja nii ma esimesed kaks nädalat olingi kontoris võimalikult vähe, et olla võimalikult palju kodus. Aga ikka sai see aeg liiga ruttu otsa. Liiga ruttu.
Nüüd ma siis ootan ja vaatan ja mõtlen, et kuidas asju sättida nii, et jõuaks tööle ja trenni ja kodus ka midagi tehtud. Eks näis. Viimase aja kaootilisus tuleb vaikselt uuesti rütmi saada ja siis on natuke lihtsam asju planeerida ja teostada.

P. 6.11

I on kodus ja sega on olnud töine ja tore aeg. Poja on oma tuppa kolitud ja kaminpliidis praksub mõnus tuli. :) Eile oli toas lausa nii soe, et isegi minul oli soe :D

Reedel jõudsin ka talli. Algus oli hea. Pehmelt ette alla ja mõnusalt painduma. Siis aga küsisin kokku ja tüli algas. Jändasime tükk aega aga tulemuseks oli ikka mitte midagi. Seega ma lubasin, et kaklemisel on lõpp.

Eile võtsin kohe alguses plaani, et teeme mõnusa ja toreda trenni. Venitasin teda ja painutasin. Vasakule ta väga ei taha tulla, sest parem pool on kinni, aga tegin palju venitusi ja tulemus oli hää. Üleminekuid tegin ka. Mõnus trenn oli. Ja eelmise trenni kohutavast galopist ei olnud õnneks jälgegi. Liikus mõnusalt tagant peale ja oli eest pehme.

Täna oli hommikul väike tund ja siis tegin ise paar kõksu. Peaks mingi päev rohkem tõkkeid platsile tassima ja korraliku lati ja võimlemistrenni tegema. Seda aga alles siis, kui I on läinud, sest seni tahan iga võimaliku hetke kodus olla.

Musi on kodus. Elu on veider.
Otto ikka köhib. Ootame halba ilma, et siis on nö kõige hullem seis näha. Ma ei oskagi kohe sõnadesse panna, kui vastik see olukord on. Nukraks teeb mõne inimese hoolimatus. Eriti kui sellest inimesest sõltub päris palju. Nõme.
Aga liikuma peab eluk ikka ja seega käisin ka täna sõitmas. Mõneti on päris hea, samas on asju, mis ei taha kuidagi välja tulla. Aga üldiselt: I need a second opinion. Õnneks tuleb meile Annike pühapäeval trenni andma. Loodan, et ma ise ikka jäksan trenni teha :)

Homme lähen tööle. Hirmus. Väga hirmus. Eks homme siis on näha, mis ja kuidas :s

Esmaspäev, 24.10

Veel nädal ja I tuleb koju :) Õigemini isegi vähem, sest ta tuleb juba laupäeval. :D
D sai ka aeda. Ta küll ikka veel köhatab, aga arsti sõnutsi on see järelköha ja läheb vaikselt üle, seega mingi aeda. Jah, ma peaks olema koralik ja hoidma oma natuke köhiva lapse kodus, aga ta ise tahab väga aeda ja mina tahan, et tal oleks hea tuju, mitte igavuse jonnituurid- seega aeda ;)

Mu ema tuli laupäeval siia koos Aleksiga. Ema aitab poisi tuba teha ja A on niisama. Mängib poisi ja Wilbuga ja aitab natuke aias toimetada. Täna tuli ka Tarmo siia. Ta oli tubli ja pingutas ja sai koolis natuke paremad hinded kui eelmine aasta samal ajal ja seega sai preemiaks siia tulla trenni. Ottokas on küll tõbina, aga leiame lahenduse.

Seega on minu pisike onnike rahvast täis ja mulle isegi meeldib. Jah, on hetki, kus tahaks rahu ja vaikust ja omaette olla, aga neid on väga väga vähe. Mulle meeldivad külalised!

Talli jõudsin täna ka. Tarmo aitas ottokale acc andmiseks õunu hakkida peedi sisse jamina tegin väikese jalutuskäigu. Käisime u 15 min ühes suuremas koplis sammu. Hästi ette alla ja pika sammuga edasi. Lõppu tegin ka u minuti jagu rahulikku traavi nii, et nina oli hästi madalal. Paar korda ta selle peale turtsatas, aga välja ei tulnud midagi. Homme võtan natuke rohkem aega ja teeme kerget traavi, et näha, kas tuleb mingit nõret ninast või mitte.
Muidu on ta õnneks sama tore ja hea. Reede öösel jõudis minu väke ebanormaalne aju juba 100 erinevat jubedat asja ette kujutada. Aga minu totu on ikka tore ja hea ja kalli.

Tore reede õhtu tõesti

Ma sain täna elu ehmatuse.

Täna oli kolmas päev Ottole ab süstida. Mingil mulle veel selgeks saamata põhjusel T teda hommikul ei torkinud.  Andis vaid trimerasiini ja pani teki selga ja lasi õue. Läkin õhtul talli ja ta oli kolitud uude boksi. Hetkel on ta siis suures tallis taga nurgas. Horiamb on ka ju seal ja siis neil seltsis segasem, kui ta halva ilmaga sees peab konutama.
Segasin talle gemüüse valmis ja vaatasin, kuda T oma kahte noort projekti kordetab.
Uus aadu2 on päris kobe. Postkaardihobune. 4 ilusat valget jalga ja ilusa kehaga. No aadu 2.  ma ei tea miks, ehk enda lohutamiseks, sest mul on väike traavlikene, aga mul ei teki selliste hobustega väga kontakti. Ta on ilus ja uhke ja puha, aga mul vist eelarvamus, et on nagu pleikarist mees, kes teab et on ilus, aga sellega ka asi piirdub. Hinge ja sädet selle uhkuse alt ma ei näe.
Lammas ei ole ehk nii efektse välimuse ja käikudega, aga temas võib vabalt miskit peidus olla. Ottokas on ka mitte midagi ütlev, valepidise kaelaga punn, aga hing on sees suur. Ma väga loodan, et lammas end tõestab ja temast kasvab suur ja tubli ja eelkõige suure tahte ja hingega eluk.

Edasi oli aeg Ottokale õhtune surakas teha ja siis gemüüse ette anda. Sügasin ta kaela ja näppisin nahka ja nõela sisse löömise peale ta vaid korra kergelt võpatas. Edasi panin süstla külge, tõmbasin tagasi ja suure sikutamise peale tuli sealt vaid veidi kollakat vedelikku. Minu võhikust silmale oli see nagu rakumahl. Aeglaselt surusin rohu sisse ja tibu ei liigutanud kõrvu ka. Seisis täiesti rahulikult. Süst tehtus sügasinveel kaela ja tulin boksist välja. Ust ma veel kinni panna ei jõudnud, kui hobune sai paanikahoo. Selline nägi ta käitumine vähemalt välja. Hakkas nagu pikali kukkuma ja selle peale hüppas hoopis küünlasse. Tagumine ots tudises ja kohati ei kandnud. Ta rabeles oma värisevatel jalgadel mööda boksi ringi ja tahtis mööda seinu üles ronida. Vahepeal nagu hakkas jälle pikali kukkuma aga rabeles end ikka püsti ja rahmeldas edasi. Silmad olid punnis ja pea kõrgele aetud. Puristas ja hingas sügavalt, raskelt ja justnagu vihaga. ma ehmatasin end pisarateni ära. Arst ei võtt ka toru. T helistas teisele arstile ja saime korralduse teha tall pimedaks ja vaikseks.
Ma olin endast täiesti väljunud ja vaevu hoidsin pisaraid tagasi. Peas keris kõik eelnev. Ma ei saanud ju veresoonde süstida, sest siis oleks pidanud tagasi tõmmates verd tulema, aga ei tulnud. T ütles vaid, et süstisid soonde ja liiga sügavale läbi lihase. Ega see ei aidanud. Leppisime kokku, et tulen koju ja ta on 10ni seal, siis peab ära minema. Ma mõtlesin, et mis edasi teha. Kodus kõht täis ja poisiga uuesti sinna.. valvesse.. Ja mis ma teen, kui hullemaks läheb. Kellele helistan..
Mu kallis kallis E! Tänud, et sa suudad kainelt mõelda, kui seda vaja on. Rääkimine sinuga aitas. ta aitas mõelda kellele helistada. Kuulas mu ohkimise ära ja see rahustas mind natuke. Sõitsin koju ja helistasin Siibojale. Super asrt. Super inimene. Rahulik ja asjalik.
Tema jutu järgi oli see allergiline reaktsioon penitsiliinile. Hobused võivad selle kätte ka vabalt ära surra. Kohe. Et nagu päris kohe. Süst tehtud ja kohe kukub pikali ja ongi kõik. Aga kui ta juba 20 min edasi elab ja natuke maha rahuneb, siis suure tõenäosusega elab edasi. Teha sinna midagi ei ole. Süüa lubas anda ja rohtusid ka. Seda ab aga enam edasi ei süsti. Ja penitsiliini sisaldavaid asju ta enam kunagi ei saa.
Sellistel hetkedel ma mõtlen, et miks ma ei ela Tartu kandis.

Päris hirmutav. Seda teksti siin kirjutades on mul juba pokaal veini sees. Kes mind teavad, need teavad, mis seisus ma olen. Seellega on seletatav ka teatud emotsioonitus kogu tekstis. Aga see ehmatus, hirm.. Hirm sellest, et ei tea, mis toimub ja mis ma valesti tegin ja mis ma tegema pean, et olukorda natukenegi paremaks teha.. Ma ei tahas eda enam kunagi kogeda. Palun.

40,1

Teisipäeval tegime Ottokaga meie väikesele kliendile tunni. Kohe koplisse järele minnes oli ta väga veider. Trennis käitus ta ülimalt viisakalt, kuid siiski tahtis mulle justnagu tasklu pugeda kogu aeg. Peale trenni seisis ta imelikult ja keeldus ka porgandist. Olin kindel, et asi ei ole õige. Saduldades ta köhis ka, aga no ta köhatabki mul ju. Samas oli see köha teistsugune, kui muidu. Peale trenni kraadisin ja tulemus oli 40,1.

Kuna mul ei ole varem nii lähedalt tulnud palavikus hobusega tegeleda, siis ma ei osanud midagi teha ka. Helistasin meie arstile ja saime linnas kokku. Rääkisin kogu jutu algusest lõpuni ära ja tulemuseks saime hunniku rohtusid. 2x päevas süstime talle AB ja söögiga saab trimerasiini. Lõuna ajal 5tbl 600st ACC-d. Reziim on tubane ja jalutamine.  Kogu see hunnik rohtusid, mis me talle nüüd sisse pumpame, peaks loodetavasti aitama ka sellele vahelduvale köhatamisele. Loota ju võib eksole. Ma olen selle med poole koha pealt ikka väga rumal seega jääbki ainuke võimalus usaldada arsti ja loota.

Ja seega on meil trennist sundpuhkus 5päeva, kuniks on ab. Ja siis veel natuke, et rahulikult taastuda. Seega pikk pikk paus. Aga vahet pole see paus. Ma võiks talle niismagi pausii teha, kui ta vaid haige ei oleks. Mul on nüüd haige laps, krooniliselt haige koer ja haige hobune kah takka pihta. Eile rääkisin I-ga ja ka tema on natuke tõbine. Huvitav, millal siis mina voodisse jään :D

Laupäev. Veel 2 nädalat

Feel the rain on your skin! No one else can feel it for you, only you can let it in. No one else can speak the words on your lips. Drench yourself in words unspoken, live your life with arms wide open. Today is when your book begins - the rest is still unwritten.


Tegin südame kõvaks ja läksin trenni. Poiss oli autos ja mängis. Ma ei tea, kas ma olin seekord aeglasem, kui muidu, või mõjus nii jahedam ilm, aga D-l õnnestus auto aku tühjaks tõmmata ja seega pidin paluma meid käima tõmmata. Õnneks on ikka mõnel mehel oskusi ja kogemusi ja auto hakkas ilusti tööle ning me saime koju. 


Sõita oli isegi hea, aga viimasel ajal tunnen, et plats on galopi jaoks väike. Sammu ja traavi teen ära ja siis lähen muru peale. Või no mis muru see enam on, paras mülgas, aga vähemalt on ruumi. Esimese galopi tegin täna platsil ja algus ei olnud hea. Suunda muutes sain aga toimima ja siis oli mõlemale poole rahuldav. 


Hobusel on vorm võhma mõttes suurepärane, minu enda oma annab aga soovida. Mis meie koostöösse puutub, siis vaikselt vaikselt hakkan end leidma. Täna oli mõnus nokitseda. Vasakule ei taha ta väga hästi kukalt lõpuni anda, aga kui rahulikult pusida, siis lõpuks oli hea. Viimaste trennidega on aga selgelt näha, et kaelalihas on nõrk koht. Natuke tööd ja siis hakkab eest raskeks vajuma. Väike puhkepaus ja siis on jälle hea. Kuigi eks trenni pikkuse paneb ikka paika kõige nõrgem lüli, ehk siis mina :D

Oi kuidas tahaks midagi hirmus tarka kirjutada, aga pea on tühi nagu vaese mehe kartulisalv. Hinges toimub üksjagu asju, aga enamik neist ei kannata kriitikat ega välja ütlemist, veel vähem kirja panekmist. Esmalt peaks endas selgusele jõudma. Easy to say, hard to do.

Jube lihtne on kõikvõimalike vabanduste taha peitu pugeda, et mitte karmi reaalsusega tegeleda. Kui vaadata asjade helgemat poolt, siis tegelikult pole ju asi sugugi väga hull, kuid kui peas on ettekujutus ideaalsest ja tegelikkus sellele kohe mitte sarnaneda ei taha, siis on raske seda helgemat poolt näha. 

Ma tean küll, et peaks nägema seda killukest päikest ja mustadest toonidest sujuvalt mööda vaatama, aga jahh easy to say, hard to do.

Uhhhh ei tohi vinguda nii palju. Ei tohi. Tuleb end üles kloppida ja tegutseda ja siis on vähemalt õhtul hea meel, et sai päeva jooksul asju tehtud. Eile olin graafikus ja täna isegi ka. Homseks panen aga jälle uued eesmärgid paika ja eks siis õhtul saab punktid kokku lugeda.

TIHS

Möödunud nädalavahetus oli väga töökas. Suurhallis oli järjekordne Tallinn International HorseShow. Väike googeldamine tehtud, tegin kindlaks, et esimest korda toimus see Saku hallis 2002 aastal ja alates sellest olen ma iga kord vabatahtlikuna seal osalenud. Esimestel aastatel olin tallis. Siis platsi meeskonnas. Siis sekretariaadis ja infos. Eelmine aasta olin natuke abiks ka koolisõidu meeskonda ja mingi aeg sai ka soojendustelgis oldud.
Sel aastal sain hea võimaluse olla platsil ühe tiimi juht ja see oli väga tore. Minu tiimis oli palju neid, kes olid suurhallis esimest korda, aga välja ei paistnud see kusagilt otsast. Kõik toimis väga hästi ja inimesed olid toredad. Poisid kippusid küll noori plikasid natuke alahindama ja ei lubanud neil eriti midagi teha, aga teisel päeval said juba kõik võrdselt rahmeldada.
Seekord oli platsi töö korraldatud pisut teisiti, kui eelnevatel aastatel. Oli vaid üks rajameister ja tal ei olnud kolme assistenti vaid põhitöö selles vallas tegi ära Renee. Edasi oligi 3 tiimijuhti oma inimestega. Ometigi sujus töö enamus ajast viperusteta. Nagu ikka, kui suurem seltskond koos ja palju vaja kiiresti teha, siis tuli ette paar arusaamatust, aga minu tuju see ei rikkunud ja üritus oli tõeliselt lahe. Siinkohal suured tänud minu super tiimile! Järgmine aasta jälle ;)

Nii kuum on tunne, ehk ilusa lõpuga kõksutrenn.

Tsitaat Top Gear´ist: See auto on nagu 2-aastane. Ärritab ja jonib ja käib närvidele, aga kui keegi püüab teda sult ära võtta, siis sa tapad selle inimese ära."

Aga nüüd siis tõsisematel teemadel.
Ma arvan, et ka hobuseid võiks väikeste lastega võrrelda. Kui laps käitub halvasti, siis on see vanemate ebaõnnestunud töö- Vanemate viga. Kui hobune ei tee asju nii nagu sa sooviks, siis on see sinu ebaõnnestunud töö- sinu viga. Seega, tahad head hobust, lõpeta käkerdamine ja hakka korralikult tööle! Hobune tahab teha kõike nii hästi kui ta vähegi suudab. Kui see ei ole sinu jaoks hea, siis kas
a) sa küsisid küsimust valesti, või
b)sa küsisid vale küsimust.
Küsimus peab olema antud ajas hobuse jaoks jõukohane ja arusaadavalt esitatud, siis ta teeb. Ja teeb hästi.

Küll on hea, kui on treener. Küll on hea, kui keegi puurib sõrme su vigadele, sundides sind end kokku võtma ja korralik olema ja seeläbi ka hakkama saama. Tegime painutusi ja allüüri siseseid üleminekuid. Esialgu ei saanud ma ise hakkama, aga kui suutsin olla, siis oli hää.
Lõpus kõksisime natuke. Esialgu oli jube. Isa hakkasin natuke pabistama ja kui mina lähen pingesse, siis tema teeb lennukit. Suur eneseveenmise peale sain end pehmeks ja voilaa, superlux. Hea oli jälle seda head tunnet tunda, et on kontakt ja kõik on pehme ja mõnus. Hobune küll imeb tõkkele aga ei kiirusta ja ootab ilusti ja kõik klapib nii enne kui ka pärast tõket. Ja mis see raketiteadus selle saavutamiseks siis oli? Mul oli vaja lihtsalt normaalne olla :D Aga kuna ma olen inimene, siis otse loomulikult ongi normaalne olemine tõeline raketiteadus. Aga lootusetud me ei ole ja töö on hea. Töö tegi ahvist inimese. Ehk teeb inimesest normaalse inimese ka.

                                  x                                          x                                                 x

Natuke treeneritööst ka.
Ühe õpilasega on nüüd kuu aega tööd selja taga ja areng on olnud päris rõõmustav. Tasakaal on parem ja liigub tõusuteed. Rütm on stabiilne ja juhtimisvõttes olemine ka. Painutused tulevad juba päris ilusti välja ja isegi, kui vahepeal on mingeid lahkhelisid, siis koostöö taastub väga ruttu.
Nüüd on vaja edasi liikuda selles suunas, et tekiks parem enesekandmine ja sealt ka liikumine ülesmäge. Rohkem raskust tagumisele otsale ja sealt ka impussi ilusaks.
Suur jama on galopile tõstetega, aga ma usun, et saame ajapikku ka selle paremaks.

Mis see on?
MIs see on?
Mis SEEEE on?
Mis se on?
Mis see OOOOn?
Misseeon misseeon misseeon????

misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon?????

Muud ma enam ei kuule. Ja ma vastan ja seletan ja seletan ja vastan. Aga küsimused ei lõpe. Vähemalt mitte enne, kui olen suure jagelemisega poisi voodisse saanud.
Kõige kohta on vaja küsida ja kui vastust ei saa, siis on jama lahti. Mõneti on see lahe periood. Väike inimene tunneb huvi kõige vastu ja mis mul saab selle vastu olla, kui talle seletada ja rääkida maailma asju. Paraku on see aga üksjagu väsitav ja seega olen õhtul päriss väss.

Et siis sinine esmaspäev. Vihma sajab ja ilm on muidu nõme. Pole hullu. Sõime just poisiga kõhud martsipaniga marjakooki täis ja nüüd ootan, et ta magama jääks. Ahjus toidu tegemisel on lisaks ülimalt heale kõhutäiele saab tuba nii mõnusalt soojaks.

Viimased päevad on toonud üksajgu tegemisi. Ma ei jõua kunagi tehtud kõike, mida oleks vaja, aga no hea, kui midagigi.

Korra jõudsin Ottokaga sõitma. Olukord ei ole mitte hea ja see pikk puhkus ei ole ka asjale just hästi mõjunud. Meile mõlemile tuleks natuke stabiilsust kasuks. On ju naiivne loota, et hobune on hea ja koostööaldis, kui kogu töö on nii kaootiline, et isegi vanal merekarul hakkaks pea ringi käima. Aga mis muud, kui aga lootusrikkalt tulevikku vaatada ja meie vahvale talvele vastu minna.

Teosammul liigub ja kodune toimetamine, aga midagi hiilgavat selles vallas ei ole. Eile lihvisin pisut ja tegin pahtliparandusi. Täna peaks veel nokitsema ja ehk siis homme on kõik lihvitud ja saab ära koristada ning kruntida. Ema tuleb neljapäeva lõunal siia ja selleks ajaks tahan toa ühe kihi krundi alla saada. Näis, kas õnnestub.

Mõned trennid olen ka andnud. Vähem, kui ma tahaks, aga midagi siiski. Mulle ikka meeldib sellega tegeleda. Väikeste sammukeste haaval ja väikeste kavalustega ikka edasi trügida. Tore on, kui peale trenni on hea tuju ja positiivset energiat juures.

Neljapäev. 29. 09.2011

Wilbul on jälle halvem. Ta on kuidagi leidnud viisi, kuidas saada naabrite aeda ja täna oli ta seal ka midagi endale sisse söönud. Seedimine on tuksis ja nina oli kuum ja kuiv. Panin talle riisi keema ja nüüd on ta paar päeva ainult riisi peal. Tehobakti ja rohtu annan ka. Kui tal parem ei hakka, siis küsin arstilt ka talle ab ja edasi tubasele elule. Pole parata. Talv on tulemas ja on vaja talle natuke liha luudele saada, muidu ta seda talve üle ei ela. Mure on. Ja süda on raske. Kurb on ka, aga midagi ma teha ka ei saa ning see on kõige raskem.

Ottokat ei ole ma ka juba üle nädala näinud. Ilmad on kehvad olnud ja ma ei saa seega minna. Poiss haige ju ja ei hakka teda väntsutama. Ehk on homme parem ilm, siis saaks minna lõunaune ajal. Kui õnnestub.

D on ka jõudnud huvitavasse ikka, kus käib meeletu piiride kompamine ja samal ajal oma võimete avastamine. Kui siis suures ise tegemise hoos midagi ei taha õnnestuda, siis on katastroof kuubis. "Emme aita" ja "ei tahaaaaa" on kaks põhiväljendit, mida kasutatakse korda mööda. Eks haigus annab ka oma osa jonni juurde ja seega saame siin ikka iga päev vähemalt korra jageleda. Aga eks ma püüan tubli olla ja mitte kurjaks saada. Annan endast parima ja välja tuleb nii, nagu tuleb ;)

kolmapäev 28.09.2011

Täna sai natuke asju tehtud. Auto on hooldusesja asendusmasin seisab hoovis. Piparmündivihad kuivavad ja istikus said mulda. Näis, kas lähevad kasvama ka.
Trenni käisin ka andmas. Tore oli.
Kodu on ikka paras pesa, aga homme on see plaanis, seega ma täna oma pead sellega ei vaeva. Poiss on ikka haige ja köhib. Nohu oli täna juba natuke kergem.

Tahaks juba ise ka sõitma jõuda, aga seda ei saa mitte enne, kui poja on terve.

Me koduks on kadakased karjamaad ja me hõiskame koos merelindudega

Olen saares. Pärast pikka kaalumist ja mõtlemist ja otsustusvõimetuid hetki läks ikka nii, et tulin autoga. Tegin ühe trennikese ära, pakkisin lapse, koera ja kola autosse ning hakkasingi sõitma. Mulle ei meeldi pimedas sõita ja veel pikka maad ka, aga õnneks ei olnud väga hull. D magas enamuse teest ja wilbu käitus ka ilusti. Suunatule peale hakkab ta aga endiselt virisema ja ma ei saa aru, mis teema tal sellega on.

Äratus oli varane, sest Katre on varajane ärkaja ja kui D kuulis kilkeid, siis oli temalgi kohe uni läinud. Jalutasin wilbuga ja hingasin värsket hommikuõhku. Päike vinnas end aegamööda kõrgemale ja lubas seega ilusat päeva.

12 olin Kõljalas ja tegime natuke trenni. Käisin ka ise hobuste seljas ja nii tore oli üle nädala jälle sõita. See oli küll vaid natuke, aga tore oli siiski. Hüppasime natuke ja kokkuvõttes olid kõik tublid. On tore, kui on tore :)

Õhtul 7 ajal läksime ka õe noorega välja. Esmamulje ei olnud just parim, aga kui ise selga läksin ja natuke sõitsin, siis läks asi järjest paremaks. Pliks pürgib ise edasi ja jookseb ühtlases rütmis. Natukene kipub lainetama ja kiirustama, aga kui saab rütmi paika ja säärega peale sõita, siis kaob ka lainetus. Aili sõitis ka ja tegime lihtsaid kaari, suuri ringe ja oste sõitmist.  Kui ratsanik ise pingesse läheb, siis teeb seda kohe ka hobune ja sii see algus natuke konarlik oligi. Arvestades seda, et ta sai kevadel 3 ja sadula sai selga alles suve keskel, siis on ta väga tubli ja tore hobune.

Neljapäev. 22.09.2011

Poja on haige ja seega oleme koduarestis. Ikka veel. Eriti midagi teha ei ole saanud, kuna haigusevimm teeb lapse tuju pahaks ja seega kulub enamus aeg kas lohutamisele või siis pahanduste klaarimisele.

Niimoodi toas kinni istumine annab aga ajule piisavalt aega igasugu asjuu genereerida. Enamus neist mõtetest ei kannata mingisugust kriitikat, aga mõni söödav juhtus ka sekka.

Hobustega tegeledes olen väga hästi selgeks saanud, kui suur võime puudujääke kompenseerida on ühel elusolendil, kui selleks vajadus tekib. Hobused on võimelised päris palju valu varjama ja valu vältimiseks kasutama nö valesid lihaseid. Saakloomadena ei saa nad ju nõrkust välja näidata. Inimesed teevad seda sama, lihtsalt emotsioonidega. Inimene on aga veel nii lahe tegelane, et kasutab sellist kompenseerimist ka seda endale otseselt teadvustamata.
I on nüüd teist korda ära peale seda, kui ta D sünni eel koju jäi. Ma olin unustanud, kui raske see ilma kallimata olemine on. Ja ma ei olnud teadlik, et lapsega on see kohati veel raskem. Kui ma enne D sündi kasutasin üksi olemise aega oma asjade ja hobide jaoks, siis poja kõrvalt egoismiks ruumi ei ole. Ja nii ma olengi alateadlikult oma tunded matnud, et mitte tegeleda selle igatsuse ja nukrusega. Trikk on aga selles, et emotsioonid on täispakett, mida ei saa osadeks jagada, ega mingit juppi riiulisse ootele panna. Matad ühe, ajad kogu kupatusele mulla peale.
4,5 aastase kaugsuhte jooksul olen õppinud, et igatsus ja armastus on võrdelises seoses ja seega ei saa ühte neist vältida, kaotamata teist. Nõme on muidugi see, et seda valusat lahus olemise aega on tunduvalt rohkem, kui teineteise nautlemist. Ja ma ei ole selle igatsemisega enam harjunud. Aga mis teha, tuleb harjuda. Ja mitte ainult harjuda, vaid tuleb uuesti õppida toime tulema, mitte kompenseerima.

Vahest olen ma mõelnud

Vahest olen ma mõelnud, et kui palju siis ikkagi on meie endi teha. Kas ikka on iga mees oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Nii kaua, kui oleme vaid ise, on tegelikult võrdlemisi lihtne oma elu ja saatust juhtida. Peab vaid olema piisavalt julge ja olema valmis ka väikeste ebaõnnestumistega leppima. Aga kui meie otsustest sõltuvad ka teiste inimeste elud... Siis ei ole asjad enam sugugi nii lihtsad.
Inimene peab aga ikka olema ise. Peab olema õnnelik iseendas ja iseendale, sest siis on ta seda ka teistele. Tasakaal ja harmoonia iseenda ja kõige välisega annab rahu ja rõõmu. Soe kodu ja mõned hetked ainult endale. Aeg, mil pole kohustusi ega kiiret. Aeg, mis veeta oma kallitega. Tõesti olla koos ja üksteisele olemas.

Aga vot ole tark ja leia see tasakaal ja aeg ja muretus, kui üks töö ajab teist taga. Üks mure pole veel lahendatud kui tekib uus. Ja kui ise ka ei tea, mida peaks tegema või tahtma. Või mitte tahtma.  Vahel on tunne, et kui lihtsalt istuks maha ja oleks ja ootaks. Ootaks, et tekiks selgus. Ometi seda ei tulegi. Niisama oodates ei juhtu midagi. Ei tule selgest taevast äkki mingit ilmutust, et vot seda ma tahan ja seda mitte. Ja mitte ainult ei jää selgus tulemata vaid ka asjad jäävad tegemata ja seega tohuvapohu ainult kasvab. Elu läheb ju ometigi edasi. Ma ei arva, et kogu aeg peaks jooksma ja rabelema, kuid natuke siiski end liigutama peab. Vaja on lihtsalt osata ja julgeda valida, et mida teha ja mida mitte.

Poja on haige. Eile hakkas köhima ja nina lõi ka tatiseks. Panin varbale pipraplaastrit ja määrisin ta hustagiliga sisse. Öö möödus rahulikult. Natuke küll nohises, aga muidu magas rahulikult.
Hommikul ärkas ta aga palavikuga ja pahuras tujus. Sellele lisaks on ju koduarest ja igavus murrab. Seega tuleb jonn iga väiksema asja peale ja meil kummalgi pole väga tore olnud.

Natuke sain siiski ka tööd teha. Koristasin poisi toa ära. Kips on seinas, veel mõned kruvid vaja panna. Siis pahteldamine ja saabki värvima hakata. Ma väga loodan, et selleks ajaks, kui I uuesti koju saab tulla, on siin asjad nii kaugel, et saame sinna tuppa kapi ehitada ja siis ka kamina sisse panna. Köögi tegemine saab ka paras projekt olema, aga kui saab nii, nagu ma loodan, siis saab küll ilus olema. Viimasel ajal ma ainult unistan ja unistan, aga tegutseda ei saa. Paraku on kõik asjad sellised, mida ma ise teha ei saa ja siis ei jäägi muud üle, kui oodata ja unistada.

Reedene trenn ja laupäevane katastroof

Plaanis oli hüppetrenn Aldoga, aga kuna Otto oli katki, siis ei lnud ma sugugi veendunud, kas ma üldse saangi minna. Mõtlesin, et lähen talli ja vaatann õunte, ehk siis eluki käitumise pealt, kas teeme trenni või ei. Koplist tuli ta mulle aga galoppis vastu ja oli roosa ja rõõmus. Tegi väikesi pukke ja hullas niisama ning seega ei saanud ta ka vabastust kehalisest kasvatusest.

Esialgu tegime E-ga ise sooja. Natuke traavi ja natuke sammu. Jalutasime niisama. Aldoga tegime tööd galopi kallal ja pisut latte. Siis hüppasime ka. Hea oli. Väga hea oli. Viimane rada oli 105 ja ei mingit alt ära minekut ega muud jura. Mul ei olnud hirmu ja hobune oli hääääää. Kõik klappis. Igal tõkkel. Ei olegi midagi muud öelda, et oli hääää.

Laupäeval oli siis veska võistlus.
Hommikul 6ks talli, et hobused sööta ja välja lasta. See tehtud, Ottokas puhtaks ja sõiduks valmis. Autosse läheb ta juba nagu vana mees. Ja see oli ka koguu päeva hiilgehetk.
90 sojendus li isegi ok, ehkki ta passib veska platsil seda metsa ikka päris korralikult. Hüppas ta hästi. Ta hüppab alati hästi, aga vot lähenemine on jama. Sõit ise oli täitsa söödav. Kohati sain ta isegi tagasi. Süsteem oli lattaed-lattaed, metsa ääres latihunniku kõrval ja suunaga metsa. Platsile minnes käisin sealt läbi ja kõik oli ok ja ma ei arvanud, et ta seda passima hakkab, aga jah, hakkas. Võtsin õige natuke tagasi, et mitte hooga süsteemi sisse lennata ja siis ta tegi oma vana head nalja. Küünlaseeria ja oligi tõrge käes. Vaidlesime siis seal natuike ja kui nina tõkke suunda sain, siis avastas, et aa, ei peagi metsa minema.. okeii, ma siis hüppan. On ikka tola :D Edasi oli jälle kõik, nagu poleks midagi olnudki.
105 sojendus oli enam-vähem, aga ise olin vässu. Parkuus algas seotud vahega. Kitsaks jäi ja teine tuli maha. Siis lattaed ja okser, mis olid talutavad, aga käest läks ta ikka väga ära. Siis jälle metsa ääres süsteem, seekord kodu poole. Kohe kui seda nägi, pani ajama ja tagasi ma enam ei saanud. Läks kohutava hooga sinna sisse ja siis hüppas nagu penerolli. Minul jalused lännu ja ise kaela peal. Tirisin ta jõuga ees olevast okserist mööda ja üritasin tagasi saada. Sain siis oma jalused ja uuele katsele. Ilusti okserist üle ja edasi. Veel lattaed ja järgmisele jälle hullema kimaga peale. tagasi ma teda ei saanud ja jõudu sela küljes püsida ka rohkem ei olnud. Sikutasin ta 8ndast mööda ja seega oli selleks korraks kõik.
Ma olin enda peale kuri. Olen siiani. Jah, ma lähen võistlustel väga närvi ja ma tean, ett see ajab ka Ottoka peast soojaks, aga no natukene võiks ju ikka kuulata. Ja no ma ise kah.. Oleks ju ikka võinud lõpuni pingutada ja mitte alla anda. Igatahes on mõru maik suus.

Aga mis seal ikka, vait olla ja edasi teenida. Või siis treenida. Mul on peas ettekujutus ideaalsest sõidust ja ma  loodan, et kunagi saame ka niipalju jutule Ottokaga, et selle ära teeme. Siis on süda rahul ja võib niismaa maastikul jalutamas käia :D

Vihmane kolmapäev

Kolmapäeval sadas ja ilm ei kannatanud eriti kriitikat ja seega jäi planeeritud trenn ära. Ottokas oli ilmselgelt pettunud, sest murdis koos ruunakarjaga aiast välja ja käis endale ise trenni tegemas. kappasid nemad siis rõõmsalt kuhugi kaugele lehmade karjamaa juurde ja Ottokas tegi omale hüppetreni. Kepsutas üle okastraat aia küll siia küll sinna poole. Ja kui saatust narrida, siis ta hammustab tagumikust. Loomulikult ei pääsenud ja Ottokas ja tõmbas endale mõnusad jutid peale. Eest jalad kriimulised ja rinna peal ka tore auk. Õnneks mitte väga suur, aga piisavalt, et mulle paras südar tekitada.

Neljapäeval siis tegime veidike traavi, et vaadata, mis ta teeb. Jooksis kangelt ja imelikult, aga ei midagi hullu. Seega pääsesime suure ehmatuse ja väikese auguga.

Kõige raskem on töö iseendaga. Ehkki mulle ei meeldi, kui minu puudused mulle valusalt vastu pead lajatavad, siis annab see ometi võimaluse areneda ja ehk mõnest pahest kasvõi lühikeseks ajaks lahti öelda.
Poja magab ja mina lihtsalt olen. Olen ja mõtisklen ja tunnen.

See onnike on minu kodu. Ma tunnen end siin täitsa hästi. Kui ma siin ringi vaatan, siis ei ole mul vaja isegi silmi sulgeda, et nähe seda, milliseks ma siin kõik teha soovin. Ma tahan, et seinad saaks heledamat tooni. Ja ma unistan sellest, et ka elutoa põranda saaks korda teha. See on küll järgmise suve projekt, aga tehtud peab see saama. Laes peaks selle kummalise augu ära paikama ja siis muidugi köök. Minu jaoks on siin praegu juba päris mõnus olla, sest see on oma. On oma pisike pesa. Aga kui saab kamin sisse ja köök ilusaks..
Vahel ma mõtlen, et ega seda kööki vist see talv ei saa. Põranda peaks ikka enne tegema ju. Aga kui teha kergelt kokku-lahti käivate osadena, siis ikka saab.

Minu kodu uksed on olnud lahti paljudele külalistele ja on seda ka edaspidi. Mulle ju meeldivad külalised. Külla aga ei meeldi mulle see, et olen palju tajunud ka eelarvamusi. Ei ohh jummel küll, milline... nooohhhh... sara.. Et kuidas sa siin küll elad. Ja veel lapsega... Aga mis meil viga? Meil on soe tuba. Soe vesi, et pesta ja korralik wc. Mul on ustav väike pliit ja ahi, mis küpsetab ühtlaselt ja hästi. Riided on puhtad ja toit värske. Sügavkülm on puhast ja kodust noosi täis varutud ja aed annab ka veel õunu ja kreeke.

Kahjuks juhtub liiga tihti, et inimesed ei näe puude taga metsa. Ei näe potensiaali. Ja ei näe seda, et mitte ma ei  ela oma perega viletsas onnikeses, vaid elan oma kodus. Oma kodus!

Käisin täna võistlemas. Säreveres oli Tori karikasarja finaal ja seal hulgas ka avatud klassid.

Hommikused toimetused olid närvilised, nagu ikka. Läksin varakult talli, et kõik valmis panna, aga uksed olid kinni ja pidin ootama. Saime enam vähem õigel ajal liikuma ja mina pidin ikka oma autga minema, sest unustasin oma pintsaku maha. Loll pea on ihu nuhtlus, mis sa teed.

Säreveres pidime Ottoka tallide juures maha võtma ja käekõrval võistlusalale minema. Ottokas oli väga närviline. Kekutas ja juras ja hangus ja siis jälle kekutas. Saime kohale ja õnneks oli piisavalt aega, et pikalt sammu käia ja ta natuke maha rahustada.

70-80cm sojendus oli ok. Natuke oli lennuk, aga hüppas hästi ja viimane hüpe oli eriti hea. Ei läinudki väga punuma :) Sõit ise oli täitsa ok. Sain isegi kohati natuke sõita, mitte ainult tagasi sikutada. Pöörded tulid ka välja peale ühe. Ta maandus peale neljandat okserit liiga kaugele, et seda pööret teha ja seega jäi ära. Tulemus oli 0kp ja III koht avatud klassis.

Vahepeal oli palju aega ja Ottokas oli vana rahu ise. Mugis ilusat rohelist muru süüa ja loksas vett. Vahepael tukkus natuke. Hellitasin juba lootusi, et äkki tuleb ka hea sõit, aga jahhhh. Tal olid omad plaanid. Kohe kui sadulasse istusin, ajas end kukeks ja hakkas jobutama. Tegin vist 100 üleminekut ja peatust aga kasu ei miskit. Juba esimesele soojenduhüppele läks peale nagu hullumeelne. Asi oli hapu ja mida kõrgemaks tõke läks, seda hapumaks läks ka see soojendus. Jah, ta hüppas väga kindlalt, aga no ei saanud ma teda grammigi tagasi. See lahing oli ette kaotatud ja üle jäi vaid nui neljaks kuidagi moodi ellu jääda. Enne starti sain viivu oodata, sest eelmine sõitja ajas paar tõket maha ja nad tegid rada korda. Kohe esimesele tegi minekut ja midagi teha ma ka ei saanud. Kiilusin hoomis kinni. See kontrolli kaotamise tunne ajab mind nii pabinasse, et ma enam muule ei suuda mõelda, kui et ainult saaks ta korrakski tagasi. Esimese osa sain isegi niipalju mõelda, et, enne järske pöördeid ja iga hinna eest tagasi kiskuda, sest plats oli libe. Teine sa hakkas seotud vahe keskelt ja ees oli suur okser. Mõtlesin vaid, et sõida lõpuni, vahet ei ole need väikesed pöörded, mida ma rada käies vaatasin. Aga siis jooksis pea täiesti tühjaks ja ei mäletanud enam sedagi, et mis number see järgmine tõke oli. Ette jäi 6 aga seda ei tulnud kaks korda hüpata ja suure vaevaga tirisin ta sealt mööda. ta vahtis kõiki tõkkeid sellise näoga, et anna ainult luba minna. Järgmisena jäi ette 1, mis oli ka 10s. Sealt ma enam ei jõudnud tega mööda tirida ja mõtlesin, et ok, kui annavad kolm kella, siis annavad, aga mööda ma sealt teda ka ei tiri. Edasi oli vaikus ja otse ees 11s. Hullu lenuga üle, aga mis edasi... Kus on 12?? Meelde tuli vaid see, et see oli kummalist värvi ja käejälgedega. Lõpuks nägin seda ja suunasin nina sinnapoole. Kohe võttis ta jälle hoo üles ja viimasele tadsin juba teed. 105 kõrge ja 120 laii suur okser. Korraks oli sees õõnes, aga kuna ta tiris sellise hooga mind tõkke poole, siis polnud kartmiseks aega. Säär tangina peale ja käsi valvsaks, et õigel hetkel piisavalt järele anda.
Tulemuseks väga väga kole sõit. 0kp ja VI auhinnaline koht.

Kokkuvõttes jäin rahule sellega, et ma ei kartnud niipalju kui arvasin. Esimene sõit oli isegi korralik ja tunne seal seljas oli ka hea. Kõrgemas sõidus aga ei olnud ilmselt aega tõkete kõrguse peale mõelda, sest jubedad nad ei tundunud. Koju sõites mõtlesin, et pean ikka rohkem harjutama ja siis veskasse ka minema, et natukene tublim lla ja enda aju säilitada :D

Tallist läbi minnes läks seal aga natuke raginaks ja seega ei lõppenud päev kahjuks kõige positiivsemas toonis. Nõme, kui inimesed ei taipa ka natuke teravamas arutelus sõnu valida, aga eks ma olen edaspidi targem.

Ja tõbiseks olen ka jäänud :s Esiti oli nohu ja katsetasin ka pipraplaastri trikki. Natuke aitas, aga päris ära ei võtt. Ja nüüd tundub nagu natuke köhima ajaks ka. Näis, kas saan vaikselt kodus põdemisega üle, või vaja arsti juurde minna.

100

Otto oli eile ulme.
Pühapäeval oli ta väga nõme. Ainuke asi, mis trenni juures oli positiivne- ta tiris iga tõkke poole, mis meile nägemisulatusse sattus sattus. Kuna miski ei õnnestunud siis otsustasin end natuke kiusata ja punnisin täisistakut teha. Tegin väga ettevaatlikult, paari samu haaval, et oma seljale haiget ei teeks. Raske oli, aga vaeva väärt.
Esaspäeval T hüppas. Soojendus oli alguses kahtlane, aga kui kõrgeaks panin, siis hakkas järjest paremini põrkama ja lõpuks oli pilt ikka väga kena. Madalam parkuur oli hea. Panin kõrgemaks ja siis tegi Ottokas midagi, mida ta ei ole päris tükk aega teinud. Hüpates töötas õlast ja turjast nii hästi. Lahe oli vaadata, kuidas minu väike traavlipunn hüppas nagu päris :) Pärast mõõtsin, et rada oli keskmiselt 120. Süsteem oli lausa 125 aga samas okserid olid jälle madalaad. Aga poiss oli pai ;)

Ja eile oli ta lihtsalt ulme. Tegime palju palju üleminekuid ja kõik oli hea. Peatused läbi ratsme, ei tulnud vastu kätt. Samm-traav üleminekud ilusti. Galopi omad ka. Kõik oli hää. Kõik oli väga väga hää.  Ja mis veel. Ma tegin esimese traavi kergendades ja edasi täisistakus. Vahel oli muidugi palju palju üleminekuid ja seega ei olnud järjest pikka traavis sõitmist, aga sellegipoolest oli hää :) Ja mu selg ei annagi tunda, mis on kogu selle kompoti juures kõige tähtsam.



Muud juttu ka.
Vaikselt vaikselt liiguvad onnikese asjad ka ikka edasi. D toa lagi on kipsi all. Põrandalaudadelt saime suure kraapimisega vana värvi maha ja täna lihvis esimese kihi juba ära ka. Esmaspäeval peaksid tulema aknad ja siis saame ukseaugu ka ära teha. Teha on veel väga väga palju, aga õnneks on ka juba üksjagu tehtud. Praegu kasutuses olev tuba on küll paras pesa, sest kõik asjad on kuidagi kuhugi pandud.

Homme võtame I-ga kahekesi olemise päeva. D hommikul lasteaeda, autost pildid kindlustuse jaoks ja siis kinno. Pärast lähme niisama jalutama või kuhugi kohvitama. Me ei olegi saanud tea kodus oleku ajal endi jaoks aega. Pidevalt on töö töö töö. Aga laupäeval läheb ta juba ära ja seega võtame ka endile natuke aega.

Lasteaeda

Eile oli D esiene päris lasteaia päev. Enne seda olee kaks korda seal õues mängimas käinud ja sisse läinud vaid hetkeks. Kuna meie rühm ei olnud lahti, siis ei hakanud ma teda ka toas olemisega harjutama. Pole vaja lapsele segadust, et esialgu ühed ruumid ja söömise koht ja voodi ja pärast siis jälle uued. Esmaspäeval tehti aga meie rüh ka lahti ja nii e siis poole üheksask end kohale sättisime.
Jõudsie just söögi ajaks. Kiirelt toariided selga, pissile ja kätepesu ja lauda. Seisin paar meetrit eemal, et aidata, kui vaja. Viimased ampsud aitasin aitasingi, sest moos oli pudru pealt otsas ja siis oli ju muu põneva kui söömine. Julgustasin piimatassi tühjaks jooa ja siis ta juba jooksiski mängia. Kutsusin ta endaga agaistuppa ka ja otsisime üles tema voodi. Panie koos tudusärgi padja alla ja õmmi ka teki alla ootama. Seletasin, et mina lähen nüüd ära ja tema mängib. Siis sööb ja agab ja siis sööb uuesti ja siis ma tulengi tagasi. Ta lehvitas rõõmsalt tsauu mulle ja kadus mängutuppa.
Ja nii ma siis ära tulin, endal pabin sees, et kas ikka oli hea mõte teda kohe pikaks päevaks jätta. Lõuna ajal helistades sain rõõmusõnumid. D olla ilusti mänginud, söönud ja ilma ühegi vaidlusetta magama läinud. Mõi kaissu, nägu seina poole ja oligi vaikus. :D
Järele läksin natuke peale viite. Kui mind nägi, siis oli rõõmus. Küsis uppa ja tegie kallikalli. Siis aga niheles kohe jälle aha ja karuselliga sõitma. Koju sain ta meelitada jutuga, et homme tulee jälle :D
Niiet meie esiene päev oli väga edukas. laps oli rahul ja rõõmus ja minu pabin oli asjata. Täna hommikul ärkas ta rõõmsalt kilgates, et lähme lasteaeda!! Hommikul olin seal max 15min, mis kulus riiete vahetamisele ja pissile ja kätepesule. Enne veel, kui ma poti puhtaks pesin ja kuivama panin oli tema juba mängutoas. Lehvitasie ukselt ja tulin tulema. Loodan, et õhtul tervitab mind sama rõõus laps.

Ahh jaaa. Eile olid ka mähkud kuivad. Näis, kuidas täna läheb ;)

Error

Kusagil on error ja ma ei saa hetkel aru, kus ma valepöörde tegin. Ehk tahan liiga palju korraga. Homme püüan paremini. Ühest küljest vaadatuna on progress täitsa olemas. Samas teistes aspektides on tõeline taandareng. Või õigemini vales suunas areng. Reaktsioon ja aktiivsus tagant on päris hea, aga.. Vot just aga.. Sest eest on raske. Kui lasen kontakti pehmeks, siis vajub laiali. Kui võtan natuke eest, et ta esimese otsaga eest ära ei jookseks, siis annab ta kuklast väga hästi järele, aga hakkab liiga tugevalt toetama. Ma isegi tean, mis ma tegema pean, aga uhhh see on raske. Homme aga olen tubli ja võtan end kokku ja olen korralik ;)

Midagi head oli siiski ka. Suutsin end sundida enda kallal rohkem vaeva nägema, kui tavaliselt. Näis, kas ma homme jalad alla ka saan või ainult rooman :D

Võtsin julguse kokku ja hüppasin täna natuke. arenguruumi on veel maa ja ilm, aga ometi oli palju palju positiivseid momente.
1. Esialgu olid tõkked ikka väga madalad ja siis ma tegin natuke rütmipüsivust, mis tuli isegi päris hästi välja. Siis panin kõik asjad u 100 peale. Maast ei tundunud ülddse kõrge, sest T-le panen ju kogu aeg asju ette ja ikka palju kõrgemaid. Aga kui sadulasse ronisin, siis käis korraks judin läbi. Aga ei. Ise panin ja seega ei olnud tagasiteed. Esimene tõke oli natuke hirmutav, aga edasi oli mõnus. sündides hinge puges, vaikselt alla andma?

2. Ottokas hüppas kõrgemaid paremini ja mul oli täitsa hea ja mõnus olla. Pööretel oli ka väga hea tundega lähenemisi, aga sirgel olnud 3ne rida läks ikka lennukiks. Peab tegema tööd sirgetel vahede sättimisega. Selleks panen endale järgmine nädal tillukesed ristid ja siis pusin, kuniks hakkab looma. Kui madalatel toimib, siis on lootust ka kõrgematel toimima saada.

3. Mul on väga suur motivatsioon ja tahe enda kallal tööd teha. See lootusetu tunne, et ma nüüd kardangi ja sinna ei anna midagi teha, kadus täna korraks ära. See tillike lootuskiir, et saan oma paanikast lahti, innustab üha rohkem punnima ja see on nii lahe :D Tahan palju palju tööd teha. Eelkõige enda ja natuke ka hobuse kallal.

4. D oli tallis tõeline kullatükk. Sain rahulikult sõita ja ta mängis ilusti. Kui livapplatsile läks, siis palusin sealt ära minna ja ta kuulas. Mängis platsi kõrval edasi ja oli nii nii tubli :D Minu pisike poja oli nii pai.

Ja nüüd ma ei suudagi ära oodata, et jälle trenni minna. Väga vahva, kui on selline suur tahtmine. :D

Ja ongi september.

Viimastel päevadel on vahelduva eduga vihma sadanud ja õhk on ka juba väga sügisene. Suveõuntega sai ühele poole, kui sõbrants käis ja mahlaks õunad ära korjas. Nüüd pudenevad sügisõunad maha ja suur koristustöö hakkab otsast pihta. Kreegid on ka valmis ja puude alune on juba rohkem sinist kui rohelist tooni. Täna viidi juba muist minema ja varsti saab neist moos laste lauale. Homme tullekse veel korjama ja siis saab neist veel keegi heameelt. See mulle meeldib. Kurb on, kui viljad niisama maha mädanema kukuvad. Endal mul ei ole kohta, kuhu purgimoose panna ja kreeki sügavkülma ei pane. Siis annangi nad ära ja keegi saab rõõmu.
Aed on kohutavas seisus, aga kuidagi jõuetu on olla. Väikeseid asju saab küll tehtud, aga midagi suurt ja väljapaistvat ei ole õnnestunud ära teha. Katus on peal, aga see on ka kõik. I on kodus veel 9 päeva ja mulle hakkab üha enam tunduma, et me ei jõua selle ajaga isegi D tuba valmis, rääkimata siis veel köögist või aiast. Täna tõstsin toa ümber nii, et kui ka kõik kastides olevad asjas kastidesse jäävadki, siis on siin siiski inimlik olla. Seega pole see köögi asi nii tähtis, aga kamin-pliidi asi närib mu hinge. Ma ei usu, et saame selle pandud enne, kui I peab minema.. Küll aga on mul tugev sisetunne, et seda on väga vaja. No näis. Aga peab vist hakkama jälle nimekirja tegema, et midagi reaalselt tehtud ka saaks. Muidu on kogu aeg kuidagi poolvedel olla ja siis asjad seisavad.


Natuke trennidest ja Ottokast ka.
Pühapäeval puhkasime, aga E ja T olid trennid head. Teeme tööd galopiga ja tasapisi vist hakkab mõjuma. Eest vajub veel natukene raskeks, aga usun, et see on ajutine nähtus. E oli sõites mul selline tunne, et vot sellise liikumise pealt võiks isegi natuke kõrgemaid hüpata. Liikumine oli jõuline ja tagant aktiivne, samas aga eest kerge ja pehme. Väga mõnus. Teisipäeval ei olnud nii hea, aga tegime siis natuke pikemalt poolistakus galoppi, et pisut võhma treenida. Minu selg sai vist hullema mahvi, kui ottoka oma ja nüüd on mul siiani seljalihased valusad :)
Aga üldises plaanis on ta lihtsalt liiga hää. Ta on mõnus ja hea ja nunnukas. See oli paar nädalat tagasi, kui karjamaalt tulles talle niisama selga turnisin ja siis niimoodi koos värava suunas tuiasime.. Esialgu vaatas ta mind nagu lolli, et mis mul siis nüüd äkki viga hakkas, et omal jalal käia ei jõua :D Aga pärast jagas matsu lahti küll, et mis ma tast tahtsin. Nüüd ükspäev jälle kaugemalt tulles jäi ta justkui ootama, kui ta selga sügasin, et nohh, kas jalad on jälle väsinud või :D Aga seekord jalutasime koos väravani. Kumbki omal jalal.

Ma tahaks väga mingi päev maastikule minna. Lihtsalt jalutama. Õepoeg oli siin ja siis oli iga tallis käik ka talle renni tegemine ja seega oli üksi põldudele kolama minek välistatud. Nüüd püüan ära kasutada seda, et saan D koju jõtta ja mingi päev väikese tripi ette võtta.

Vahepeal on juhtunud ka igasugust jurri, mis inimsuhteid parasjagu proovile on pannud. Või no mis suhteid.. suhtumist pigem. Ma tean, et ma olen imelik ja et mul on maailma nägemiseks kohati päris kummaline viis. Ja ma olen leppinud sellega juba ammu, et inimesed ei ole ühesugused ja see, kui nad ka sinust hoolivad, ei tähenda, et nad sinu tõekspidamisi ja moraalinorme adopteerima hakkaks. Aga ikkagi.. Natukene rohkem võiks ju teise inimese tunnete peale mõelda. Arvestada sellega, mida sinu tegemised ja ütlemised põhjustavad. Ja kui ei tea, siis kasvõi oletada.

Palun inimesed, kuulake, kui teiega räägitakse!! Ma olen viimase pooleteise kuu jooksul muudkui rääkinud ja rääkinud aga kasu ei midagi. Paar päeva tagasi teatas persoon, et oi jah.. et oleks ma seda infot teadnud, siis oleks saanud asju natuke teisiti teha ju.. Aitäh.. eksole.. Suur suur aitäh.. Millest mina siis poolteist kuud rääkinud olen. oehhh. Teeb haiget ja kurvaks. Aga mis seal ikka. Lähen närvi, kirun ja sõiman ja hädaldan ja siis elan edasi. Annan andeks ja elan edasi. Aga nõme on ikka. Seega inimesed, kuulake, kui teiega räägitakse!

Hetkel on vist suurematele muredele ajutised lahendused leitud ja kui ma malet veel päris ära unustanud ei ole, siis ehk vangerdame kuidagi sellest kamarajurast välja ka. Olen püüdnud kõikvõimalikke "kindlasti peab tehtud saama" asju vaadata kui võimalusi ja projekte, millega tegeleda, aga vaikselt hakkab villand saama. Tahaks, et asjad oleks vähemalt koduga korras. Siis oleks oma väike kindlus, kus mõnusalt olla. Sest eks neid "projekte" tuleb nagunii pidevalt ette, seega oleks mõnus, kui kodu oleks korras.

Laupäeval oli väga vahva päev ja oli ka vändra karikas.
Talli jõudsin veidi enne 7t. Panin hobustele heinad ja kaerad ette ja tagin varustuse puhtaks. Tavaliselt meeldib mulle seda eelmisel õhtul teha, aga seekord ei õnnestunud õhtul talli minna ja seega jäi see hommikusse.
8st hakkasime laadima ja selgus, et ottokas on meie seltskonnast kõige paremini peale käiv hobune. Nalja kah natuke :D Aga ta tõestas, et just seda ta ongi. Mitte just ideaalselt, aga siiski täitsa korralikult autosse minev loom. Ta oli bussis välimine ja ma olin kindel, et ta hüppab selle nööri vahelt välja, või siis ei lähe sinna serva peale üldse, aga ta läks kohe peale ja seisis nagu vana rahu ise :)
Esimene soojendus oli jama. Ei teagi miks, aga ta ei tulnud üldse maast lahti. Jalad tõstis küll väga üles, aga kõhuga veeretas latte ja ühe korra ajas isegi maha. Oli kuidagi lame ja samal ajal rammis rinnaga tõkkele peale ja ilusaid hüppeid eii olnud vist ühtegi. Parkuuri ajal ta õnneks pidas end hoopis paremini üleval ja 100cm oli puhas. Teises osas tegi T ka kõik väikesed pöörded ja suurele kollasele okserile läks no niii viltu peale, kui veel andis. Kuna aga galopp ei ole just teab mis hea, siis 5ndast kohast paremat püüda ei õnnestunud. Samas olin ja olen endiselt väga ragul sellega, et oli puhas, sest soojendus oli üks halvemaid, mida ma mäletan.
110nele panin ta liiga vara valmis ja kuna nööri ei olnud ja ratsmetest mulle jalutada ei meeldi, siis ronisinn selga. T kaska on mulle hiiglama suur ja tegin seal siis natuke shoud ka rahvale ja toppisin oma nokatsi kaska alla. Välja nägin ma paras kloun, aga no vähemalt püsis see jama mul peas ja ei kukkunud silmadele. Ja no nalja peab juu ka saama :D jalutasin sammu ja küsisin vahepeal kontakti. Oli häää. Ja kui oli aeg traavi tegema hakata, siis oli ta no hoopis teine hobune, mis ennist. Väga mõnus lihtsalt. Väga väga mõnus. Kui oli aeg galopi käes, siis lootsin, et ta on hea, aga ma ei oleks uskunud, et nii hea. Eest kõrge ja pehme, tagant aktiivne ja all. Kui säärega natuke rohkem nõudsin, siis tegi tagumine ots ikka tugevalt tööd, aga eest oli no nii pehme ja stabiilne ja mõnus. tavaliselt sellise äkilisema gaasi andmise peale ta natuke ikka pressib eest välja, aga siis ei teinud ta seda üldse. Kogu energia liikus tagant läbi selja mõnusalt vedrusse ja eest jäi samal ajal nii pehmeks, et ma ise ka ei uskunud. Kui siis T hüppama hakkas oli pilt ka palju palju parem, kui esimesel soojendusel. palju ta ei hüpanudki, sest polnud vaja. Hobune hüppas kindlalt ja julgelt ja tuli ka maast lahti ilusti. Sõit ise oli minu arust ka parem kui eelmine. Ei läinud kontrolli alt välja ja vahetas isegi jalgu. Puhas sõit ja natuke parem tempo andsid kolmanda koha. :D

Nii hea, kui on selliseid toredaid päevi. Ilm oli võrratu ja sain omale ka joodikupäevituse, sest ega ma siis ei olnud ju piisavalt tark, et end päiksekreemiga piisavalt sisse määrida. Sääsetõrjega lasin küll üle ja seega ka satikad ei kiusanud. Seegi hea :) seltskond oli meil taas kord väga lahe ja seega sai palju naerda.
Õhtul koju jõudes valutasid mul hullupööra jalad :s Puusadenii välja oli selline vastik valu ja pinge sees. Voodisse pugedes mõtlesin, et kui magama jääda ei lase, siis võtan valuvaigisti, aga õnneks aitas I mudimine ja meeletu vässu niipalju, et uinusin ruttu.

Otto
on olnud viimastel päevadel tubli. Teen tööd sellega, et galoppi paremaks saada. Tagant impulssi rohkem ja samal ajal kergust juurde. Esimesed katsed ei olnud just kuigi head, aga õige vaikselt hakkab looma. Mul endal oli eile juba päris hea tunne seal seljas. Täna hüppas Tom temaga natueke ja ka talle oli vahe tuntav. Elavama tempo ajal ei veni enam nii palju välja ja selle arvelt on ka kõik muu pisuke parem. Igatahes olid kõik hõpped täitsa hääs, va 1 blokk, mille ta tegi, sest no niiiiii kaugelt, kui T teda lükkas, ei ole isegi tema võimeline hüppama :D Hea oli aga see, et järgmisel katsel ta ei kõhelnud ja läks ilusti üle.
Õepojaga oleme ka trenni teinud ja täitsa tubli poiss on. Hetkel on peal küll abiratsmed kummide näol ja ümber kaele rihm, millest ta peab kinni hoidma, sest ta käed kipuvad liiga palju ringi uitama, aga muidu on täitsa tubli. Kui käed ilusti paigal, siis saab isegi ottoka nii kaugele, et ta ilusti järele annab ja tagant usinasti peale jookseb. Juhtimine on ka ilusti säärest, sest käed on ju nööri küljes kinni ja nedega ei saa enam sikutada :D
Natuke muud tööd oleme ka teinud jano io kuidas talle meeldivad sellised tiksun-loksun trennid. Saab vaikselt raja peal kulgeda ja keegi ei kiusa ega torgi. Kõrvad laiali nagu eeslil ja mõnus uinuv pilk silmis, iga viimane kui lihas lödi. Homme peaks jälle üks töine trenn tulema ja eks siis paistab, mis me teeme.

Onnike
tahab veel palju tööd, aga samas on ka üksagu tehtud.
Katusele panin ära puistevilla. Sinna on seda veel vaja ja teise poole peale ka veel, aga samas on ikka pool juba pandud tervest katusest. Tna sai poisi toa põrandalauad sisse tahenema. Homme poereisul saab ka sinna puistevilla ära osta ja siis saan seda sinna pudistada. Tuuletõke on enamuselt pandud, aga pisut jäi seda puudu.
Selle nädala jooksul peaks saama tehtud:
*uks ja aknalengid tellitud
*põrand paika ja vb isegi lauad vanast värvist puhtaks
*kips koridori ja toa lakke.
*teine katusepool maha ja tõsta. Vill vahele ja kile peale.
*Kui koda saab korda, siis saan sinna toast asju ära viia ja seega saab ka tuba puhtamaks. Päris raske on 57rm pealt kolida 18 (+varsti veel u 16rm) peale. No ei ole kuhugi asju panna. Kui endise 5 köögikapi asemel on 3, siis ei mahu potid, pannid, taldrikud ja tassid lihtsalt ära.

Jäljed luitund liivalt viib vesi, aga hinge nad jäävad

Kuna ruumi on vähe, siis tuleb kõiki oma asju pidevalt uuesti üle sobrada, et mida oleks võimalik ära anda või visata. Ma olen vastik rott ja kogun igasugust kraami. Mulle ei meeldi see tegelikult üldse, sest ega asjad ei tee õnnelikuks ja kusagil pesas elada ei ole ka hea, aga no kui nad juba on, siis peab ju hoidma, sest äkki läheb vaja. Kohati ma tean, et seda "kunagit" ilmselt ei tule, aga no äkki ikka :D
Igatahes tõstsime oma tibatillukese toa ringi ja nüüd on see veel pisem, seega oli vaja jälle oma asju sobrada. Pihku sattus vana koolipäevik, kuhu oli päris palju igasugust luulet sisse kirjutatud. Otsustasin, et panen siia need read, mis mulle siiani meeldivad ja siis las rõõmustab meid selle paberi toel üks tore lõke.


Ära hoia omale oma südame saladust, mu sõber.
Ütle see mulle, ainult mulle, salaja.
Sina, kes sa naeratad nii leebelt, pehmelt sosista.
Mu süda siis kuuleb seda,
                       ei mu kõrvad.
Öö on sügav, maja vait, linnupesad on mähkunud unne.
Läbi kõhklevate pisarate, läbi komistavate naeratuste,
         läbi magusa häbi ja vale
kõnele ära mulle oma südame saladus!


                                  Päev päeva järel ta tuleb ja läheb ära.
                                  Mine ja anna talle üks lill mu juustest, mu sõber.
                                  Kui ta küsib, kes läkitas selle,
                                  palun jumalakeeli sind, ära ütle talle mu nime,
                                  sest ta ainult tuleb ja läheb ära....

                                  Ta istub puu all tolmus.
                                  Laota sinna iste lillist ja lehist, mu sõber.
                                  Ta silmad on kurvad ja toovad kurbust mu südamesse.
                                  Ta ei kõnele, mis mõtteis, ta ainult tuleb ja läheb ära.

Su tiibade mustad väravad, mu saatuse sünge ingel
Su käskivad käed- võta ära nad!
Su silmad kui kivid, ei sära nad,
mu valgust ihkaval hingel.

Ei iganes piima mahedust ei voola su sõnumi kõlast,
vaid tuuliste latvade jahedust
ning üksinduskõrbede vahedust
kui hoovaks su tõrjuvast õlast.

Mis rõhuv vanne küll kõrvetas su jäise lauba taga,
kui võtsid käekõrvale mind-
Oh kas see seotud sul saatanaga?
Ent mina tõrkusin aga.

Kuid nüüd olen väsinud tõrkumast- mul pole kuhugi minna.
Su poolt on märgitud mu jalgeast.
Või oled sa saadetud Jumalast?
Siis astu üle mu rinna.
                                      M.Under.


                                                                                 Laenatud tiibadel
                                                                                 väsinud unistus
                                                                                 külastab kaotaud
                                                                                 aegades ekslejaid,
                                                                                 valgusse uskujaid,
                                                                                 lootuse kaotanuid
                                                                                 lahkudes saabudes
                                                                                 kannul neil käib.

                                                                                 Õiglusse uskudes
                                                                                 kinkides rahuldust,
                                                                                 tõelisus ununeb
                                                                                 vabaneb meel.
                                                                                 Hetkede rännakus
                                                                                 tühjusse aega
                                                                                 pettepilt virvendab
                                                                                 kaugeneb teel.


Autoritest oli märgitud vaid Under ja teisi ma tõesti ei mäleta. Kui keegi siit midagi ära tunneb ja autorit teab, siis palun andku mulle ka teada.

Oli hea päev. Käisime D-ga lasteaias mängimas ja ta jäi isegi natukeseks sinna nii, et ma läksin täitsa eelmale. Ütlesin talle, et lähen  nüüd korraks ja tulen varsi ja ta tegi tsauu mulle ja suundus liivakasti mängima. Natuke kuidagi äraolev ja mõtlik oli ta kogu selle asja juures, aga pigem oli see nagu tähelepanelikkus ja uurimine, et mis saama hakkab ja kuidas asjad toimivad, kui hirm. Olin eemal ehk 15 minutit, kui tulin uuesti tagasi. Ta nägi mind, aga mängis rahulikult edasi. Tegime kaasa ka tuppa mineku protseduuri, et ilusti lapsed rivvi ja siis kätest kinni ja siis koos rühma. Teised siis hakkasid söömiseks valmistuma. Meie käisime vaid kiirelt wc-s ja siis tulime ära. Vaatab, ehk järgmine kord jään juba kauemaks eemale. Tunnike ehk. ja siis kui see läheb ilusti, siis kolmapäeval Proovime ka teistega koos lõunat süüa. Kui hästi läheb :D

Pealelõuna oli mõnusalt hobuseline. Tegime trenni ja lobisesime. Väga mõnus oli. Ma loodan et ka kõigil teistel oli sama tore. Koju jõudes oli ka positiivne üllatus see, et isa oli päris paljujõudnud. Ukseauk on pea-aegu sisse lõigatud. Siseseina lauad veel vaid ees. Ja uue toa seinad ka pea-aegu valmis. Homme teen aknad värvist puhtaks ja siis saab lengid teha ja ette panna. Isa plaan on must lagi lõpetada. Kui siis saaks seest niipalju ära koristada, et ka põrandaga saaks algust teha... See oleks ikka väga lahe :D

Kiired päevad

Kaks päeva on kuidagi kiirelt mööda lennanud. Õnneks ei ole aeg kaduviku teed läinud niisama, vaid üht-teist on siiski tehtud ka. Tänase õhtu seisuga on võimalik ümber meie onnikese jalutada. maja tagumistes nurkades olnud võsa on hävitatud ja ka maja tagune rehaga üle käidud. Tänavapoolsesse otsa sai täna valmis paekividest kõrgendik. Jah seesama, mille esialgne puhastamine mind maha murdis. Lappisime selle ilusti tagasi ja isa kohendas veel ning valas siis vahed ilusti segu täis. Täna tegi viimase lõpu ja homseks on see kuiv. Maja taha tahan ma istutada ühte punast madalat ristikut. ma olen seda korra näinud ja aia omanike sõnul kannatab ta hästi tallamist ja on väga vastupidav ja samal ajal nägi ka hea välja. Siis oleks seal kena ja viisakas ning Wilbu ei tekitaks sinna ka hullemat jooksurada. Või siis tekiks väikene rajakene, aga mitte suur mudaseks tallatud kraav. Suure sireli alla aga tahan piibelehti. Ma olen alati unistanud, et minu aias kasvavad piibelehed. Ma küll ei tea, kust neid saada võiks või kuidas neid istutama peaks, seega kes teab, andku nõu. Samas, kui muud üle ei jää, siis lähen labidaga metsa ja kaevan sealt :D
Meie koristasime täna igasugust prügi maja ümbert ära. Sorteerisime ja panime hunnikusse, et oleks hea kohe autosse visata kui järgmine prügimäe reis tuleb. Paekivist kõrgendiku ja klaari ümbrust tuleb veel tasandada ja siluda ja siis ongi see osa valmis. Järgmine suur suur tegemine on tulevase vaarikarivi koha koristamine. Seal on ka hetkel hõredalt vaarikaid ja nende all on ammusest ammusest ajast hunnik eterniidipudi ja kilet ja igasugust muud sodi. See tuleb seal tkuidagi kätte saada ja kottidesse toppida, et saaks ka minema viia. Samuti on seal nõgeseid ja muud toredat umbrohtu, mis ootab välja juurimist. Sellega teeme algust homme õhtul.

Mul on siin ka väike sugulane külas ja sellepärast ongi kogu tekst meie vormis :D Olene ka ratsutamas käinud mõlemal päeval ja täitsa ok on olnud. Eile Ottokas ehmatas ja T pidi pea aegu alla kukkuma. Sai aga ilusti selga tagasi. Natuke tegi aga jalale ikka haiget ja seega sõitsin ise edasi. Tottu oli väga mõnus.
Täna sõitis T pikemalt. Pusis tasakaaluharjutuste kallal. Poolistak ja kergendamine vaheldumisi. Lõpuks hakkas juba tulema. Mina aga tegin pärast rütmiharjutusi peale. Pisikesi kõkse, et ei hakkaks enne kiirustama ja tuleks pärast kohe ilusti rütmi tagasi.  Ei olnud ideaalne, aga väga paha ka mitte. Täitsa söödav :) Kui nii edasi, siis usun, et asi liigub ikka paremuse poole ja minu väike traavlipunn saab ehk veel natuke tulimaks. Mitte et ta praegu juba kõige tublim ei oleks :D Aaaaaga noh. Ma annan endale aru, et nii, nagu oma laps on igale emale armsaim (On ka minu D mulle kõige kallim), on ka iga hobune oma omaniku silmis kõige ägedam :D

Aili trenn

Kui mu õeraas juba siia satub, siis on ju kindlasti vaja talli ka minna. Mina loivasin end siis platsile ja tema tõi Otto ära ja pani valmis. Läksime platsile ja hakkasime siis pusima.

Esialgu pikalt sammu ja üsna ruttu püüdsime painutama saada. Nooohh midagi tuli. Siis olime vahepeal muu peal ja traavis oli esialgu paras kisma. Aga vaikselt hakkas Aili aru saama, et mis hetkel säärega nõuda ja samal ajal  sõrmed rusikasse suruda ja vastu hoida. Siis hakkas ka vaikselt looma. Ottokas andis ilusti järele ja Aili sai end ka kiirest reageerima. Siis läksime liiva peale tagasi ja hakkasime harjutusi tulema. Esmalt 8. Rõhk painetel ja painde vahetusel. Et hobune võtaks uue välimise ratsme omaks ja et ratsanik suudeks ka aru sada, et nüüd on uus välimine ja uus paine ja ei tohi sisemise otsa rippu jääda, vaid et säär peab tegema põhitöö ja käsi aitab. Pilt oli juba päris hää.

Edasi siis esmalt sirgel sisemine asetus ja siis juba õlad sisse. Siis traavers, mida Aili tegi esimest korda. Alguses ei õnnestunud, sest ta ei saanud ise aru, et mida mingi käsi või jalg peab tegema. Tegime siis paar korda sammus ja siis hakkas toimima, Edasi traavis oli juba väga hea. Alustasime vasakule, sest sinna poole teeb ottokas neid asju päris hästi. Paar korda tegime ka sääre eest astumisi ja kui Aili ennast paika sai, siis tuli ilusti. Teisele poole oli kõigi kolme harjutusega natuke pusimist, aga traavers tuli lõpuks ikka väga ilusti. Siis paar korda sääre eest ära ja oligi kõik. galoppi täna ei teinud. Aega ei olnud ja polnud vaja ka. Niigi oli kõik väga 5+

Murfi seadus

Pean veelkord tõdema, et kui ma teen mingeid plaane, siis kohe kindlasti ei lähe asjad nii, nagu plaanitud. Masendav. Eriti veel, kui nedesse plaanidesse mahub palju teisi inimesi ja nedega seotud ootusi ja lootusi. Mul oli selleks nädalaks väga peen skeem välja mõeldud. Pühapäeva õhtul kaubikuga Tartusse ema kolima. Sellega lootsim mäele saada esmaspäeva õhtuks, et siis Teisipäeva hommikul Saaremaa poole startida. Saares oli plaan õeraasu lasteaed üle vaadata ja siis kõigile soovijatele trenni anda. Ja kui siis töö tehtud ja palju palju positiivset energiat meeldivast seltskonnast ja tegevusest ammutatud Laupäeva hommikul uuesti koju tulla, et I tulekuks ettevalmistused teha.
Aga läks hoopis nii:
Laupäeval oli isa ära ja mõtlesin siis, et mida ma saaksin siis üksi teha, mis oleks võimalikult kasulik. Hakkasin siis ühte maja külge ääristavat kõrgemat paekividest platvormi puhastama. see oli umbes 90cm seinast eemale ulatuv ja ca 20cm kõrga. Esmasel vaatlusel paistis, et on kividest lapitud ja siis peal suuremad paekivid, mille vahed täis valatud. Peale aga on aastate jooksul igasugust jama kuhjunud ja siis kohati ka lausa muru kasvama hakanud. Plaan oli see sodi sealt ära kraapida ja kivid ilusti ära puhastada, et saaks ilus värske välimusega ääris. Mõtlesime, et sinna saaks kas küttepuid panna või siis pingi istumiseks. Või no mida iganes, aga peamine, et oleks ilus ja puhas.
Hakkasin siis labidaga pealt seda mullasodi ära kraapima et kive leida.. ja mis välja tuli. Sinna oli tehtud selline kummaline süsteem, et alla oli pandud ilusad suures paekivid, siis kohati mõned väiksemad kivid siia sinna. Äär oli tehtud väheste kividega ja enamus valatud väga pehme seguga. Täidetud oli kogu see vall mullaga ja pealt lihtsalt valatud õhuke kiht. Jah, otse mulla peale.. No ja nii ma siis seal müttain. Vahepeal puhkasin ja tegin muid asju, siis jälle kaevasin. Ja puhkasin ja kaevasin. Õhtuks andis selg nii valusalt tunda, et väike jupike jäigi tegemata. Enam ei jõudnud.
Mässisin toas endale lambanaha ümber ja pold vigagi. Poja sai tuttu ja siis veel jutustasin I-ga netis. 12 ajal käisin veel end kuuma vee all soojendamas, sest kuidagi väga külm oli olla. Hetkeks oli isegi hea ja pugesin teki alla. Uni aga ei tulnud ja ikka oli külm. Lammas oli all aj 2 tekki peal aga jube külm oli. Keerasin end ümber poisi rulli, et soojem oleks. Ta on tavaliselt selline pirukas, et ma ei sa kaua ta ümber keras olla, sest palav hakkab. Seekord aga ei aidanud miski. Kui viimaks otsustasin, et ei aita midagi, vaja teed tega, et seest soojaks saada, siis voodist välja tulles vappusin üle keha. Hambad plagisesid ja käed mitte ei värisenud vaid vappusid.
No esialgu ei olnud vähemalt väga paha olla, lihtsalt väga väga külm. Jama seisnes selles, et vabin oli nii suur, et tee tegemine oli tõeline katsumus. Kapiuksed sain lahti, aga vot klaaspurk sõrmede vahel ei püsi. No ei saa purki kätte kapist. Lõpuks sain nii tee kui ka mee kätte. Nüüd vaja kaaned lahti saada.. Ohhhh jummel. No ei ole jõudu. Ja köed tudisevad nii hullult, et ei saa haaratagi korralikult. Suure vandumise ja pusimise peale sain siis teelehed tassi aga vee kallamine oli ikka nii, et tuba lainetas. Olgugi, et tass oli kraanikausis :D
Esimene lonks teed mõjus aga ootamatult. Süda läks no niiiiii pahaks, et suundusin kiirelt, nii kiirelt kui sain vetsu poole. Mõte mingi jama koristamisest tei olnud mitte meeldiv. Lürpisin oma teed lonks haaval ja tudisesin. Kui tekkis kindlus, et kõik ikka sees püsib, siis läksin end põhja keeratud radika kohale soojendama. Tekk oli ümber ja püüdsin kogu radika soojuse sinna sisse. Õige vaikselt hakkasid värinad vähemaks jääm aja kontroll keha üle taastus.
Hirm oli täitsa, sest Kui ei oleks parem hakanud, siis mis ma teen. Kiirabisse helistamisest on vähe kasu, sest poiss ju magab ja kui tulevad ja tahava ära viia, siis kuhuma poisi jätan. Paras jurr. Õnneks hakkas radika kohal natuke parem ja pugesin uuesti tekkide alla. Võtsin selle, mis mul ümber oli veel lisaks ja nii ma seal 3 teki all siis värisedes uinusin.

Hommikul oli selge, et minust ei ole kuhugi sõitjat. Seest oleksin nagu tühjaks imetud ja 5 min seismist oli raske ja paha hakkas. Olin põhiliselt pikali. Ja nii oli selge, et kogu mu nädalakava lendab korstnasse. Kuna emal oli vaja kindlasti kolida, siis tuli täna, esmaspäeval hoopis Aili siia. Tegime trenni ära, millest räägin hiljem, ja siis kihutas bussiga tartusse. Mina aga olin ka täna veel piisavalt vedel, et mitte hakata kuhugi palju ronima. Õhtul oli juba natuke parem olla, sain isegi pisut tegutseda. Näis, mis homme saab.

Nüüd on aga siin Tarmo, üks Aili poistest ja teeme ka talle natuke trennikest. Kui ma homme jalad alla saan, siis lähme homme, kui ei, siis ilmselt jääb homme ära. Täna küll käisime, aga Aili tegi kõik ise. Tarmole ma pean ette sõitma, aga ma ei jäksa (ma tean, et see sõna peaks olema jaksama, aga mulle lihtsalt meeldib nii) hetkel teda äragi tuua karjamaalt. Poole tee peal viskab pildi kotti :D niiet näis, mis saama hakkab.

Ja vot nii ongi, et kui mul on plaan, siis see läheb lörri. Mul on kohe väga kahju, sest ootasin seda saare reisi väga. Oleks saanud jälle mõnusalt palju hobundusega tegeleda. Erinevaid elukeid vaadata ja näppida ja seekord oli mul kuri plaan ka enamusele selga ronida. Aga niipalju siis sellest :( Järgmine vaba hetk ma enam plaani ei tee, vaid istun lihtsalt bussi peale ja sõidan kohale :)